Kirjad Turust V (09.06.07)

No nii,

Eelviimase võõrsil olemise nädala laupäev

09.06.07

Isä ja poika

- Poikani, on parempi pitää suunsa kinni ja antaa ihmisten luulla hölmöksi kuin avata se ja saada kaikki siitä vakuuttuneiksi

- Luulla – arvata, mõelda

- Hölmö – tobu, tola

- Vakuuttua - veenduda

- Soome keele õpik, 1971

Ongi minu siinviibimine lõpukorral – ainult üks nädal veel. Kohe veidi kahju on siit lahkuda. Ilmad on ilusaks läinud – liigagi lämmiks, et kohe ei tahagi päikese käes vedeleda ja toa mõnus jahedus vaniljejäätise ja vaarikamoosi seltsis, mis mõlemad siin veidi isegi odavamad on kui Eestis, ja mõnus vaikus (koledast kärast, mida mu keel muusikaks ei paindu ütlema), mis pärast koolide lõppu eelmisel nädalavahetusel saabus, on koha kuidagi eriliselt mõnusaks teinud. Nii ma siis istun siin, kuulan kauget automürinat, limpsan jäätist ja kirjutan tõenäoliselt viimast kirja minu siinviibimise ajal.

Mul on veidike kahju, et mu kõrval pole Kai’d, kes mõjutaks mind mööda Soomet ringi rändama, ja üksi olen ehk liiga arg seda tegema. Pealegi polevat Soomes hääletamine moes, va pärast iga-aastast rock-festivali siin Turus, millejärgselt olevat teeääred kojusoovijatest täis. Õnneks siis mind siin enam ei ole...või kahjuks.

Eelmine nädalavahetus avastasin koos ühe Soome tüdrukuga suured pargid siin keset Turut – mõlemad asuvad küngaste otsas, suurte majade taga, et kohe niisama silma ei paistagi. Ühe künka otsas asub tükike vana puust linna, mis paarsada aastat tagasi olnud tulekahjust ainsana puutumata jäi. Tolle tulekahjuga (1827a), nagu üks arst mulle iroonilisel moel seletas, kadus ka ainsam ajalooline linn Soomest. Niiet suurt kultuurielamust ei maksa siit otsida. Vastasin tollele arstile seepeale, et kes teab, võibolla on see-eest tulevik soomlaste kätes, sest viimase nädala elamused haiglas on mind ikka enam pannud arvama, et no on ikka targad need soomlased (vähemalt siin). Aga selles väikeses puust linnakeses maksab ära käia, kes iganes kunagi Turku peaks tulema.

Teise künka otsas asub aga suhteliselt suur välibassein koos suure päevitusrajooniga selle ümber – nii et kära ja laste kilkeid võib kaugele kuulda. Ettenägelikult, et säilitada oma „kasinat ja lõbustusteta” eluviisi siin, olen oma ujumisriided maha jätnud ja hoidun oma nelja valge seina vahele.... Aga ikka jah, ilus on, vähemalt kaugelt vaadates. Pealegi on hetkel selline tunne, et see ei jää mu viimaseks Turu külastamiseks.

Eelmisel nädalal sain siis oma jala pista kõrgematele ja kaugematele uste vahele. Esmaspäeval käisin juba seal suure ukse taga, mille peale oli kirjutatud PET-center ja kuhu haiglast viis suur kõrge lai koridor, mis meenutab veidi mingit ulmefilmi maa-alusest elust peale tuumasõda, ja midamööda väikesed autod siia-sinna sõidavad. Olen ma üldse maininud, kui suur ja uhke on see labürintide kett erinevate haiglate vahel? Isegi patsiente veetakse mööda labürinte erilise autoga, kuhu peale haige koos voodiga lükatakse. Tavaliselt viiakse neid nii röntgenisse. Aga see koridor, mis PET – centerisse viib, on kohe eriti suur. Aga too esmaspäev ma siiski sinna sisse ei saanud, sest uks oli lukus ja sellega lõppes ka kogu mu julgus. Tunnistasin siis isotoobi-osakonna kenale arstitädile, et olen veidi häbelik ja arg ja ei julge üksi minna. Võttiski ta mu järgmisel päeval käekõrvale ja viis ilusti kohale, nagu esimese klassi õpilasejuntsu – ainult valged põlvikud ja astrikimp käes puudus veel.

Tegelikult asub PET-center paar korrust ülevalpool ja on kena avar osakond suurte teaduslaborite, 3 PET-skänneri ja 1 PET-CT skänneriga. Sain korraliku ekskursiooni ühelt arstilt, kes näeb täpselt sõbraliku oma-ala-hullu-teadlase prototüüp välja (ent on tegelikult lihtsalt tore ja südamlik ja vastutulelik arstionu). Üldse töötab siin ainult 3 arsti ja loomulikult on kõik mehed. Lisaks sellele veel üks radiofüüsik, kes on omamoodi täitsa kuju, pikk kõhn kergelt hallikate pikkade juustega, mis osaliselt hobusesabasse köidetud, ja lopsakate vuntsidega mees. Kui teda mingi loomaga võrrelda, siis näeb ta midagi jänese ja rebase-reinu vahepealset välja. Iseloomult väga seltsiv, suure hooga optimistlik ja jutukas ning temalt sain ma järgmise pika kirjelduse selle kohta, kuidas tsüklotron (metallist kogum, milles todetakse radioaktiivset ainet) töötab, millised reaktsioonid seal tekivad ja kuidas see radioaktiivne asi (antud juhul radioaktiivne vesi) seal laboris põranda all ringi liigub ja muidugi sain põhjaliku ülekande tema hetkel käigus olevast uurimistööst või meetodist, kuidas vähendada liikumisartefakte, ja ülevaate ka nendest noortest jüngritest – füüsikupikukestest – kes tagatoas asja suure huviga uurivad. Ja veel üks radiokeemik, kes mulle asja jälle oma nurga pealt pikalt ja laialt ligi tund aega seletas ja mu ühe tsüklotroni juurde, mis radioaktiivset hapnikku toodab, ka ninapidi kohale viis – suurte paksude rauduste ja seinte taha. Värisesin ärevusest - ikka suur asi – no umbes nagu alkeemik keskajal, kes arvas enda lähedal olevat kulla leiuamisele – mida see nukleaarfüüsika ju mõneti ka on, ainult, et siin miski ei püsi ja ka kuld laguneb koost.. Nojah, seal ma siis seisin, väikese metallkasti kõrval ja kuulasin loengut deutronitest ja plasmast ja kiirendatud osakesest, mis magnetväljas saavutab kiiruse kuni 190000 km/s (kui ma õigesti mäletan) – ja mis siis lämmastikuga kokkupõrgates moodustab radioaktiivse hapniku, mis siis gaasina üles laborisse juhitakse, seal vesinikuga kokku pannakse ja radioaktiivne vesi saadakse, mida siis nt südameuuringutel kasutatakse. Seal ma siis seisin – dosimeeter piiksatas, ja kuigi hetkel masin käigus ei olnud ja mingit suurt radioaktiivsust seal ei olnud, tundus mulle korraga nii suur see olematu oht, et see lausa hoovas üle minu ja ma tahtsin sealt nii kiirest ära, kui võimalik, endale samas kaine mõistusega aru andes, et mind on vallanud klaustrofoobia. Aga onu mu kiuste muudkui seletas ja seletas ja ma kannatasin, sest ei suutnud talle öelda, et ma kardan.... See oleks ülimalt tobe välja paistnud - ise ma ju käisin peale, et tahan seda ja toda näha. Lõpuks ta viipas käega tagasi minekuks. Liikusin kiiresti paksu raudukse poole, et vabadusse pääseda, ent siis ta näitas väikest treppi, mis viis poole korruse võrra ülesse ja ma olin sunnitud sedamööda minema lektsiooni teist poolt kuulama. Seal oli suurem metallkastide kompleks mille küljes palju nuppe ja kraane ja vilkuvaid numbreid. Olin oma tähelepanu täiesti kaotanud ja mõtlesin, et naise pea ikka seda värki ei adu, vähemalt enamusel mitte – mina ise sealhulgas. Samas aga juhivad siin tsüklotroni tööd sealsamas üleval laboris töötavad noored õed... Kolmanda põhjaliku osa lektsioonist sain „vähemohtlikus” paigas, kus tsüklotroni varuosasid hoiti – igasuguse kujuga metallkonstruktsioone, mille mõni osa oli ta enda tehtud. Kõige muu seas oli riikulil ka üks triikraud. Nägin siis ära, milline on elekrood ja palju muid elemente, millede nimesid ma ei mäleta ega ole kunagi teadnudki. Kahju ikka, et mu arusaamine mõnede asjade koha pealt nii väike on, et tekibki selline tunne, et tegelikult on minus, kui nö arstis, peidus ainult selline kunstivaatleja, kes peab pilte vaatama „nurga alt” tunne ära kümme erinevust. Pärast liftiga üles sõites, küsis radiokeemik mult, et kas ma olen füüsik? Vastasin, et õpin hoopis radioloogiks.... Aga sellegipoolest ei taibanud ta vist, et mu arusaamine nõnna väike on, ja ekskurss jätkus neljanda osaga, milleks oli tema leiutis. Niiet igal mehel on siin oma leiutis.

Niiet targad on need soomlased ja igaühel on su jaoks aega, isegi kui sa „eikeegi” oled. Ja kuigi ma ühekorraga mitte vägapalju targemaks ei ole saanud, olen ühe õppetunni ikka õppinud – eelarvamused on pahad, eriti rahvaste suhtes.

Endiselt naudin ma seltskondlikke lõunatunde, kus arstid üheskoos sööma lähevad. See on väga tähtis moment päevas – lausa murdepunkt. Ja mina sammun selle maskuliinse kamba keskel ja söön kah mehemoodi, vahel isegi ületan neid, sest häbelikult 5 euri eest lihtsalt nokitseda, tundub laristamine.

Ok, aitab tänaseks, homme ka päev J Pean veidike ettekandeks asju vaatama ja lugema.

Väike ood soome keele grammatikale

Jompikumpi

Ains mitm

Nim – jompikumpi jommatkummat

Om – jommankumman jompienkumpien / jompainkumpain

Os – jompaakumpaa jompiakumpia

Sisse – jompaankumpaan jompiinkumpiin

Sees – jommassakummassa jommissakummissa

Lihtne ju!

Õhumõte

Kohe kohe saabub kesköö. Ööbik või mis iganes see lind ka on, kes laksutab, on jälle laulma hakand – millegipärast teeb ta seda alati kesköö paiku. Olen suutnud oma päeva jälle nii veeta, et midagi eriti kasulikku teinud ei ole ja midagi uut näinud samuti mitte. Ketran ikka jälle neidsamu mõtteid, mis päevalgi. Üks soomlane ütles mulle paar nädalat tagasi, et suhtlemisest on kasu kasvõi selles osas, et hakkad oma mõtteid muu nurga alt nägema ja vahel peitubki lahendus mõnele küsimusele selles teises nurgas. Mul seda teist nurka hetkel ei ole.

Olen täna palju palju rahale mõelnud. Residentuuri lõpp koitmas ja koos sellega peaks hakkama töölepinguid sõlmima ja ise endale palka küsima, mis mulle teps ei meeldi, sest see on nii ebaobjektiivne ja sõltub enam nahaalsusest või julgusest kui tegelikust väärtusest. Ja teada-tuntud on see fakt, et naised kipuvad end alahindama, samas kui mehed endid ülehindama. Võibolla ehk olekski majanduslikult tulusam hõivata naisi tööle, eriti vanemaealisi, kes enam lapsi ei sünnita ja emapalka ei nõua ning teeksid taltsalt tööd nii nagu kord ja kohus seda ette näeb. Palgad peaksid olema avalikud, siis ei tekiks ju ka paksu verd töökaaslaste vahel ja mõttetut nurisemist. Siin see olevat nii. Üks arst ütles, et igaüks võib helistada raamatupidamisse ja küsida kui palju see või too palka saab. Aga noh.

Ja samas jälle need ideaalid. Põhimõtteliselt lasteaiast saati on ju meid koolitatud, et elus on paljud muud asjad nagu ausus, sõprus, üksmeel, headus, heldus jne jne palju tähtsamad kui materiaalne omand ja raha (tänapäeva lastekasvatuses ma enam selles nii kindel ei ole – pigem võib olla see juba üks varatäiskasvanute treeninglaager, kus maast madalast räägitakse, et pead ikka teistest parem olema, et ilmas läbi lüüa, muidu ...). Millegipärast kipub aga täiskasvanuiga ideaale minetama ja nii me tihti kipume väärtustama raha ja võimalusi, mis see endaga kaasa toob. Mis selles halba on, kui tahta reisida, kanda mugavaid kingi, moodsaid firma riideid, omada autot, korterit, maja jne jne? Ja eriti tõuseb isu kõige selle järele, kui teistel on või kui vanus ja staatus juba nõuab nö standartitele vastamist. Vast vähem trügitakse üksteise võidu vanureid aitama või ühiskondlikku kasulikku tööd tegema, mittetulusaid ent teadaolevalt kasulikke projekte oma ajaga toetama – sest rikkal ju raha on, ent aeg kallim veel kulutamaks. Ometi teame ju südamepõhjas kõik, mis oleks eetilisem ja parem.

Kiikasin täna oma suurt pildivaru – olen ikka palju reisinud küll ja tahan ikka veel. Pean siin plaani, et kuidas teha võimalikult vähem tööd ja saada rohkem raha, et oleks aega ja saaks veel ja veel seda, teist ja kolmandat teha, mida aga silm igatseb ja rahutu hing nõuab, et nõnda oma aeg ilusasti õhtusse saata. Ja nii ma olengi oma tahte ori...raha ori. Vast hullem on see, et tahan rohkem saada, kui anda, seega olen tarbija ja resursside raiskaja. Ja kuna kusagil valitseb mingi tasakaal, siis minu küllus saab olema paratamatult kellegi arvelt, kui mitte teiste inimeste, siis looduse või mõne muu allika arvelt. Kas siis loobuda rahast ja kõigest muust ? Pigem ma enda puhul prooviksin asju teise nurga alt mõtestada – teeksin vähem tööd, et mitte end kurnata ja omada aega sõprade, pere ja muu väärtusliku jaoks, külastada neid, kes ehk mind külla ootavad jne. Küllap leiaks nö parema kasutuse rahalegi, ent.... Ideaaliks jääks siiski see, kui suudaks vabaneda üleliigsetest soovidest ja rahulduda sellega vähesega, mida me tegelikult vajame. Olen üle kuu elanud siin ühikatoas, kus on ainult väike koiku, laud ja tool. Mul on kohvritäis asju ja mõneti tundub ka siin mõni asi üleliigne – ja mul pole olnud millestki puudust, mida eriliselt taga igatsen. Milleks siis tahta seda palju raha??? Küllap peaks kuidagi õppima panustama püsivamatesse väärtustesse või ühisväärtustesse. Küllap peaks otsima mingi mõistliku tee... Aga nüüd on juba suur öö ja ma sonimise veerel ja kui veel kaua kirjutan, jõuan hommikuks vastupidiste tulemusteni. Head ööd!

Pühapäeva õhtu...

10.06.07

Ei ma enam nii palju mula. Pole tänagi midagi sellist teinud, mille peale võiks heldinult vaadata ja uhkust tunda. Homsest algab minu viimane nädal siin... (kell on kohe kohe 12 saamas ja linnuke tegi jälle noka valla – huvitav, kas tal on ka mingi sisemine kell ?)

Uusi pilte mul hetkel siia panna ei ole, ent paneksin eilse teema lõpetuseks siia ühe pildi ühest tuntud mehest keskajal, kes ei tahtnud saada rikkaks, kuigi oli rikka kaupmehe poeg, ega teha karjääri rüütlina – vastupidiselt, ta langes sõjas vangi ja naases kodulinna häbistatult ..... ent kuulsaks ta sai siiski, võibolla enam, kui oleks seda ise tahtnud...

Käesolevaga saavad otsa ka minu ahelkirjad Teile. Aitäh, et viitsisite lugeda. Ja eriti suur tänu Teile, kes võtsite vaevaks vastata.

Mis siis ikka, olge tublid, ärge pattu tehke!

Ja

Peatse jällenägemiseni siis!

Rõõmsalt ja rõõmsalt

ML

Kirjad Turust IV (25.05.07)

Tere-tere

25.05.07

Tõesti, tõesti, kisub suve poole. Lausa uskumatu, et korraga võis see koht nii soojaks minna, et isegi õunapuud puhkesid õitsema....

ÖÖ on juba käes, aga und ei kuskil...lihtsalt pole.

Ei ole meri mind muusikast lahutanud, lausa rohkem on seda siin või sattusin lihtsalt õigel ajal õigesse kohta. Ja just seda, mida vajan – vana head mediveaaliJ. Käisin just ühel kenakesel ööpoolsel kontserdil „Vox Silentii” kuulamas ( www.voxsilentii.fi ). Väike Toomkiriku koopia - Katariina kirik, samuti mitte kaugel mu väikesest hallist tornist, sai kahe naise laulu otsast otsani täis ja mina jõudsin samal ajal kõik oma päevased muremõtted pääst läbi ja välja lasta ja nüüd on kohe teine olek, parem. Turus on alanud kirikupäevad. Olen mõnevõrra üllatunud, et siin nii palju sellist keskaegset muusikat leian. Ka selles rahvusvahelises koguduses, kus käin, lauldakse meditatsiooniks gregoriaani stiilis laule....ja väga hästi lauldakse. Kord küsisin, et millest selline valik, sain vastuseks, et kuna inimestel nii erinevad maitsed on, siis see on hea kõigile sobiv kesktee.

Maakivist Püha Katariina kirik, pärit u 13.sajandist. Pisike, aga jubearmas ja hästi hea akustikaga.

Sellist valget Eestipärast luteri-kirikut pole veel kohanud.

Veel paar pilti. Millegipärast on mõlemas kirikus, kus käinud olen, ühes nurgas ikka ka oma väike purjekas üles riputatud. Selle tähendustma ei tea – vist mingi põhjamaa värk. Toomkirikus on ühes kabelis lausa ka paat – see vast rohkem lastele müramiseks.

Kirikurahvast tundub ka mõnevõrra rohkem olevat. Nädalavahetusel – kirikupäevadel – oli terve kesklinn sagimist täis ja kiriku ette platsile oli suur lava üles pandud koos suure ekraaniga ja hulganisti pinke, mis andunud kuulajaid täis.

Nüüd õhtul kirikust oma hallile hiiretornile lähenedes kuulsin aga siskest põrgumüra, nagu oleks kedagi trummi saatel nüpeldatud ja nüpeldatav karjus nii, et nagu enam ise ka aru ei saaks, mille pärast õieti karjubki – tavaline laupäeva õhtune ühikapidu kusabil all baaris. Sellega sain vast ühe seletuse sellele, kust see salapärane kole muusika pärineb. Hea, et ma esimesel korrusel ei ela.

Täna oli kuidagi raske päev. Mitte töö pärast, aga ikka selle lakkamatu uudistevoolu pärast, mis mind ikka oma kütkes hoiab ja millega ma oma kirgi kütan. Putin peab eestlasi reeturiteks, kuna eestlased vene polgu, kus tema isagi oli, sakslastele välja andsid ja pre-putin pidi silmini sohus vees end varjama. Igal eestlasel on omakorda jälle vähemalt üks esivanem, kes sõja ajal vene sõjaväe tõttu kannatas ja siis veel vangilaagrid ja Siber – igaüks nõuab oma õiglust ja oma kohut ja kindlasti igaühel ka omas osas õigus on. Ent vägivald sünnitab vägivalda ja õiget õigust ses asjas ei olegi, kuigi kipun ikka arvama, et väikerahvastele tehakse liiga ja see on suurrahvaste „õigus”. Ja siis veel selle mingi Ameerika „teadlase” astikkel kusagil aasia suures ajalehes, kus too peab NATO-le igavesti rumalaks sammuks seda, et too Balti riigid alliansi võttis ja nüüd võib selliste tühiste mõttetute väikeriikide pärast selline tüliõun tekkida, mida pole vaja, ja mõttetu on kaitsta sõja puhkemisel selliseid väikeriike nagu meie. Kurvaks ja kurjaks teeb. Maailma mastaabis pole me mitte keegi, isegi, kui me seda vahel ise väga arvame. Mass ja relvastus aga maksavad – nagu alati. Ja võitjad kirjutavad ajalugu...

...ärgu te süda ehmugu ega mingu araks...

Ainus tõeliselt kole asi, mida Turu linnas kohanud olen – haleroosa sini-punnsilmne sigapart. Selle kõrval näeb Miki-Hiir lausa kaunitar välja. Aga eks keskmiselt ilusatel asjadel peab ikka mingi kole mõõdupuu olema, mille taustal teised paremad välja näeksid. Huvitav, mis see Tartus on – uus kaubamaja või tigutorn?

Teine asi, mille peale kurjaks sain, on Hansapank. No röövlid sellised. Teadmatus teeb taltsaks ja tasaseks, kui aga eile teada sain, et siinses Nordea pangas on kõik maksed tasuta, sealhulgas ka rahvusvahelised EU-sisesed maksed, siis muutusin jälle pahaseks. Hansapank on mult „röövinud” ühe rahvusvahelise ülekandega, millega siinset üüri maksan, 360 krooni ülekande pealt. Ja teha tuleb mul neid kokku kolm. Samuti on ju pangas iga Eestisisene makse tasuline. Eestlane pole ju nii rikas, aga koorida annab ikka. Nagu mõisnikud. Pähh. Tagasi tulen, lükkan kõik oma rahanatukese mujale.

Pidu all pole veel läbi saanud.... Katsun veidi midagi hääd lugeda, ja, kui nad ei lõpeta, tuleb mul leppida jällega pahameelega uinumisega, kus tahaks ka kedagisi nüpeldada, et nad vait jääksid. Samas on see ju ühikas ja mis ma „vanainimene” ikka virisen.

....head ööd....

Ainus tõeliselt kole asi, mida Turu linnas kohanud olen – haleroosa sini-punnsilmne sigapart. Selle kõrval näeb Miki-Hiir lausa kaunitar välja. Aga eks keskmiselt ilusatel asjadel peab ikka mingi kole mõõdupuu olema, mille taustal teised paremad välja näeksid. Huvitav, mis see Tartus on – uus kaubamaja või tigutorn?

28.05.07

Esmaspäeva öö. Väljas pole veel päris pimedaks läinud, aga kohevarsti on uus päev käes. No ma ei saa aru, mis sel kellegil on sisse läinud, et t peab niiviisi öösel trumme taguma.... küllap on seal all jälle mingi pidu.....esmaspäeva öösel! Lõpuks ometi on suvi siin. Aga mitte selline, et oleks selline hea ja paras, vaid ikka äärmusesse – palav ja lämbe ja õhku ei ole.

Täna alustsin uues kohas – nukleaarmeditsiiniga. Siin on see üldradioloogiast eraldatud ja paikneb struktuuriliselt hoopiski kliinilise füsioloogia all. Inimesed on nii viisakad ja sõbralikud, et võtab kohe kohmetuks. Oli mingi koosolek ja kõik märkasid, et ma mingi uustulnuk olen ja tulid järgepidi, kõik noorest hallipäiseni, endid mulle kättpidi tutvustama. Mina ketrasin ikka sedasamast linti, mis ma vist juba viiekümnele inimesele olen rääkinud, et olen resident Virosta ja teen siin seda ja toda ja et siin on väga tore ja rahulik olla ja üleüldse on kõik ihana, hauska, mukava.

Täna viisin sekretarile oma vastse uue isikukoodi, pangakonto ja maksuameti tõendi, millede hankimisega ma terve eelmise nädala tegelesin. Nii tore vana sekretaritädi on siin, selline malbe ja abivalmis. Mainis siis teine mulle ka, et ülemus tahtvat mind ikka tööle, kui ma lõpuks soome keele selgeks saan. Olin juba õpiku kõrvale visanud ja mõelnud, et ajan selle aja niisama inglise keelega läbi, aga nüüd tuleb vist ikka edasi õppida. Ei tea, mis või kuidas oleks õige teha. Eestist on raske ära tulla, süda hoiab ikkagi sinnapoole. Samas õpiks siin ühte teist isegi rohkem. No öelge, mis ja kuidas oleks õige? Liiga palju valikuid teeb elu raskeks. Kui antaks valida ainult ühe asja vahel, siis ei peaks palju pead vaevama, aga millegipärast on see peavaevamine üks inimelutegevuse suur osa peale söömise ja hingamise ja niikui tundubki, et elu on veidi lihtsamaks läind, tuleb kohe uus peavaevamine jälle lagedale ja nii edasi.

Mis siis veel.... kõrvetasin eile oma ainsama kohvikann-poti kõige supiga korralikult põhja. Ära ka teist visata ei saanud, kole kahju oleks supist, teest ja kohvist loobuda. Nühkisin siis sentimeetrist süsikihti lusikaga nii mis jõudsin ja sain vastuvõetava tulemuse – põhi on endiselt must, aga see eest sile ja kohvik kõrbemaiku man ei ole.

Nojah, head ööd siis jällegi....

29.05.07

Mul ööbik laulab akna taga

Ehk küsid, miks ma veel ei maga xxx

On möödas päev ja käes uus öö xx xx

Ja homme töö ja töö ja töö xx xx

Ei saa ma, jah, ei saa ma xxx

Veel unerüppe vajuda

On palju mõtteid

Mõelda vaja

Kuid ööbik laulab akna taga.

31.05.07

Vot siis nii. Hakkan selle järjekordse kirjaga otsi kokku tõmbama. Ei usu, et enam nii pikalt kirjutan, sest järele ongi jäänud vaid mõned nädalad ja siis olen jälle kodus ja elan oma tavapärases saginas, mõtlen tavapäraseid mõtteid, mis enamasti jäävad välja ütlemata ja veel enam kirja panemata. Sirvides U.Masingu kirju, tekib küsimus, et huvitav, kas tänapäevasest kirjavahetusest jääb ka mõni jälg järgmise põlvkonna lugejatele. Võibolla mitte, sest e-mailid on pinnapealsemad ja maailm on internetiseerumise tõttu muutunud liiga väikeseks, et keegi viitsiksi süveneda – kõik, ka sõbrad, on liiga kergesti kättesaadavad. Ega ma vast isegi viitsiks kirjutada, kui mul internet siin olemas oleks, aga ei ole. Inimene minu sees ent tahab ikka suhelda ja nii siis olengi sunnitud pöörduma vanade heade meetodite poole – mõtlema ja kirjutama, ehkki paberiks on arvuti ekraan. Mõneti on mul isegi hea meel, et internett pole - selline vabam tunne on ja aega ka näib veidi rohkem olevat – või on see lihtsalt Soome iseärasus.

Nii mõnelgi korral mõtlen, et see oli ikka nii hea otsus siia tulla ja võtta see aeg maha ja lihtsalt olla omaette. Mulle tuleb meelde T Lehtsaare ühest jutlusest tõik, kus ta rääkis oma „reisimise teooriast”, mis seisnes selles, et oluline ei ole mitte niivõrd uusi kohti näha, vaid tagasi tulles tavapärast elu uue nurga alt vaadata. Huvitav, millise kandi pealt mina vaatama hakkan? Eks iga kogemus rikastab. Samas on see aeg olnud aga liiga lühike, et midagi väga muutuks – isegi soome keelt jääb üsnagi kättesaamatuks veel – ei ole seda keeleandi lihtsalt. Kindlasti suhtun nüüd soomlastesse paremini, ehkki väike eestlaslik uhkusepunn püsib mus ikka. Pigem on see ikka väiklus, mis muud.

Kõike head siis, sõbrad, ja aitäh, kui viitsisite lugeda. Ikka endiselt kutsun külla, kui mahti ja tahtmist on.

Moi, moi.

Mari-Liis

Kirjad Turust III (22.05.07)

Ma teile kirjutan...

20.05.07

Rehtorinpellonkatu 4 C 403

20500

Turku

Ei ole ma ühti teistsugusemaks läinud – ikka samasugune, olgugi et toitun hästi ja näen teissuguseid inimesi... minevat ju inimene sellega ühte näkku, kellega ta kõige enam koos on – abikaasa, lemmiklooma või muu hingelisega. Niikaua, kui mu veel ära tunnete, on asi korras.

Jälle üks nädalake on mööda läinud ja ma mõtlesin

ehk jälle veidike kirjutada. Ei ole küll kindel, et uue töönädala saabumisega saabub teie postkasti ka uus „lobisemus” minult, sest olen oma aja juba tihedalt täis tippinud ja nädalavahetuse üksildus on asendunud „mitmeldusega”, st, et ma ei pea peeglist ainult enda nägu vaatama ja iseendaga rääkima, vaid võin seda teha ka teiste inimestega ja võin ka nende kodus nende taldrikult nende head rooga maitsta.

Olles just mõelnud, et see kohvikannus keedetud iganädalavahetusene supp hakkab oma üksluisuses maitset kaotama, saingi kohe kaks õhtusöögikutset. Üks hää kana ameerikalikus ketsupikastmes ja selle juurde mõnus üldfilosoofilis – religioosne mõtisklus said eile õhtul juba omandatud – sellest küll mõistsin kana rohkem kui jutuajamist, sest mu inglise keele sõnavara jäi sellest poeetilisest mõtisklusest arusaamiseks, mis toimus ühe preestriks pürgiva soomlase (esimeses kirjas nimetatud „lepatriinude jõulude” päkapiku) ja ühe ameeriklannaga abielus oleva rootslase vahel, kasinaks. Huvitav, kas neile õpetatakse koolis teistsuguseid sõnu või piirduvad minu teadmised vaid igapäevaelus hädavajaliku ja meditsiinilise keelega? Küllap vast viimane – ja siinkohal pean tunnistama jällegi vajadust, et kui tahad ujuda võõrastes vetes niisama vabalt kui kodulombis, siis tuleb õppida õppida õppida õppida palju uusi sõnu.

Teine õhtusöök ootab loodetavasti veel täna õhtul ees ühe soome-saksa paari pool, kes alles mõne kuu eest on siia Turku elama asunud. (21.05.– väga hea oli)

Ja nii need tutvused tulevad. Öeldakse küll, et lapseeas sõbruneb inimene kõige paremini, kõige püsivamad sõbrad tekivad aga ülikoolieas ja ringkonnas, kus tihedalt liigutakse, kuid mulle tundub, et inimene leiab endale uusi toredaid tuttavaid igalt poolt, kui ta ainult suudab endlale tunnistatud igavusega midagi ette võtta ja argusest / tagasihoidlikkusest võitu saada. Jah, tõsi ta on, paljud tutvused jäävadki pinnapealiseks, aga mis sellest, eks see ongi mõneti hea – halvad omadused jäävad välja tulemata ja samuti ei teki ootustes pettumusi ega solvumisi. Hääd „heade ja halbade aegadega” sõprust tutvus muidugi ei asenda, küll aga peletab üksilduse ühekülgsust ja tekitab uusi mõtteid .

See-selleks, natuke nädalast ka (hmm, kas oleks õigem äkki „kaa” – filoloogid, aidake mind mu viletsas emakeeles – on häbi kirjutada valesti). Ootasin eelmist nädalat õhinaga, sest selles oli üks vaba päev – neljapäev, taevaminemispüha. Oli see Eestis ka vaba? Vabad päevad rõõmustavad mind alati väga – oh laiskus, laiskus, lase mind lahti! Nii hea on, kui saab hommikul 10 korda kauem mõtiskleda selle üle, kuidas ikka oleks kõige parem ja efektiivsem üles tõusta ja miks ülemagatud unenäod ikka jaburamaks ja jaburamaks muutuvad ja miks päeva teine pool alati kiiremini läheb, kui just nagu tahaksi midagi kasulikku teha jne jne.

Tööl oli nagu ikka, kiikasin sinna, tänna, otsisin õigeid vastuseid küsimustele, mida Mattila mult küsis, lisades juurde, et seda ja toda ma peaksin ju kindlasti teadma, ja ma ise tõdesin kah, et peaksin jah, sest olen seda või toda juba ammu õppinud, aga ammu ka ära unustanud ja kurb, nii kurb on inimesel, kes tunnetab oma mälu lühidust – oleks see siis vähemalt nii lühike, et ta sedagi ei mäletaks, et on kord midagi mäletanud, aga ei, mingi piin peab ikka siin ilmas olema. Või on see ainult naiste viga, või kitsamalt võttes minu viga. Eile, kui kuulasin rootslase ja soomlase mõtiskusi Piibli vastuolude kohta, imestasin, mitte selle üle, et nad neid asju arutasid, vaid selle üle, et rootslane, olles äsja Piibli läbi lugenud, suutis järjest küsida neid küsimusi ja nõnda päev otsa, ilma, et ta neid oleks kusagile üles märkinud. No Piibel on ikka ju suur ja paks raamat küll ja selles ka omajagu vastuolusid, aga et niimoodi neid järjest ladusalt nagu raamatust (või pritsist – kuidas soovite) välja tuua, käib minu väikesele mõistusele ikka üle jõu küll. Aga tagasi töö juurde.

Tahtsin juba eelmine kord rääkida ühest naljakast loogikast – turuloogikast. Nimelt, kui inimesel on kaela vaevused ja tehakse kaelast pilti (Eestis tavaliselt otse ja külgvaates, siin ka lisaks kahes põikivaates), siis kuidas teha põikivaadete vahel vahet – kas on parem või vasem – kui mõlema pildi peale on märgitud „R” täht, mis radioloogile on teada kui „Right”. Erinevus on aga selles, et üks „R” on paigutatud näokoljuluude ette, teine aga kuklale?

Asi ju väga lihtne ja loogiline – seljataga räägitakse tõtt – st, et kuklapoolne „R” tähendab paremat põikivaadet, ja näkku valetatakse – st näopoolne „R” vasakpoolset põikivaadet. Noh, on ju loogiline.....muig.

Soome keel edeneb ka juba sedavõrd, et saan enam-vähem saatekirjadest aru ja veidi ka sellest, mida nad pildi kohta dikteerivad (sest pildist saan aru kõige rohkem), aga nagu asi kisub muu jutu peale või naljaks, jääb mulle „point” kättesaamatuks nagu mingi kauge taevatäht ja see masendab mind. Veidike olen kaotanud ka osa alsest stiimulist, kuna ei hakka ma mitte teisest kuust kõrget residenditööd tegema, vaid passin muus kohas niisama edasi. Küll aga on see passimine õpetuslik, sest vist nagu mainisin, on siin haiguste ampluaa hoopis teistsugune. Igal neljandal kopsupildil võib leida lubistunud pleuranaaste (kopsukelme lubinaastud) nagu meil on tavalised kaltsifitseerunud granuloomid (lubitükid kopsus), samuti on igal viiendal jalapildil nn Charcot artropaatia (radioloogidele – mis asi see on? Milline on selle kliiniline pilt ja Rö-diagnostika?). Eestis ma neid nii tihti ei näinud, või ei osanud neid selleks pidada. Saatekirjad on siin põhjalikud ja kõike asju mõeldakse-vaadatakse väga põhjalikult, mis on hea.

Teisipäeval nägin ära väga pika ja põhjaliku sapiteede stentimise, kus ei piirdutud lihtsalt sellega, et torgatakse toru perifeersesse sapiteesse ja teise otsa pannakse kott, vaid ikka topiti toru ühissapijuha (duct.cysticusest distaalsemale, et ei tekiks sapipõies paisu ega põletikku) ja duodeenumi (12-sõrmiksoole) vahele. Nii põnev oli, et mul isegi näljatunne kadus hetkeks.

Kolmapäeval oli radioloogide pidu väikeses mereäärses majakeses, mille haigla olevat endale sööklatest teenidud rahadega ostnud. No muidugi võtsin osa, sest tõotati palju nalja ja süüa ja sauna ja julgematele ka suplust meres.

Väike meresopp Naatali piirkonnas. Siinses Soome nurgas on nii palju saari, et avamerd näha ei olegi. Näib pigem selline järvestik või kohati ka jõestik välja, kus saari omavahel eristavad vaid kitsad veeribad

Too majake mere ääres koosnes kahest tähtsast osast – suurest sööma- või piduruumist ja kahest suurest saunast naistele ja meestele. Köök ja koridor olid pisikesed, sest söök vast tavaliselt tellitakse mujalt kohale. Mingeid raskest pidusöömast väljamagamisruume ei olnud, sest siinne soomlane on korralik inimene, läheb ikka alati ööseks oma koju, ja kui ise sõita ei saa, siis ikka keegi selle eest hoolt kannab, et hommik õiges kohas algaks. Sõin siis kõvasti liha ja liha ja liha ja saunas käisin ka. Ent nali ja meri jäid kättesaamatuks – esimene ikka keele pärast, teine õnneks sellepärast, et ujukaid kaasas polnd ja ega ma ikka poleks julgend minna. Aga soomlase nahk on paks. Üks naine saunas rääkis, et ta teeb seda aastaajast olenemata ja mina jälle sellest masohismist aru ei saa.

Maa ja mets on siin erilised, eriti maa – selline kivine. Ilus silmale ja tegevust ihule, kui vaja üles-alla ronida. Kas ehk selline silmailu ka põhjuseks on, miks nii sagedased need lubinaastud soomlaste pleuradel on, ei oska öelda...

Ja siis saabus neljapäev, vaba ja päikseline – isegi raamatukogu uksed olid lukus ja ma jäin täitsa ilma netita. Ärkasin hilja, sest radioloogide pidu lõppes minu jaoks alles 1 öösel, teised pidutsesid edasi ühes vanas pangahoones Turu linnas, mis oli puupüsti rahvast ja suitsu täis, ja ma ei saanud jällegi aru, miks need korralikult riietatud inimesed end seal vabatahtlikult üksteise vastu litsuvad ja püstiseistes oma klaase tühjendavad, aga paistab et nende personal space on kohati väga kitsas. Kas ma olen maininud, et alkohol on siin ikka tublisti kallim. Kui ma Helsingis Turu rongi ootasin, siis jäi silma, et Saku tumedat pakuti „special” 7 eur-ise hinnaga. Isegi, kui mulle meeldiks õlu, meeldiks raha oma taskus rohkem.... Öösel koju tulles oli linn rahvast täis. Kuisagil uilgasid kiirabiauto sireenid. Üks tüdruk korjas tänavalt tühje purke ja pudeleid – see oli vist tema leib...

Aga päev tuli päikseline.

Käisin ristiinimese kombel ikka ümber kiriku ja kirikus sees. Ilus on see Toomkirik ikka, iga kord hakkab jälle midagi uut ja ilusat silma. Kui mulle ennist tundus, et Soome on nii põhjamaine maa, et siia kultuur ei jõudnudki, siis midagi ikka on ja see midagi paistab eriliselt silma, samas, kui Itaalias näiteks kõik upub selle rohkuse sisse ära, et millessegi enam peale põgusa pilguheitmise nagu ei suudagi süveneda.

Hiljem tegin veidi sporti ka ja kõndisin ühe Päivi-nimelise Soome tüdruku kansassa korra jälle linnuseni ja tagasi, mis vast oma 5km jagu maad kui mitte rohkem ühtekokku. Kingapõhjad on aga ainult hakand ära kuluma, millest on jube kahju.

Tema on Päivi, tore, eht toreda soomlase näkku soomlane, kes arvab, nagu enamus soomlasi siin, et eesti keel kõlab lapselikult naljakalt. Ta värske sakslasest abikaasa aga näeb kodus suurt vaeva soome keele omandamisega.

21.05.07

Reede oli see päev, mille ma peale tööl käimise lihtsalt maha magasin ja olin peale selle veel enda peale marutige. Aga see-eest saabus üks hea uudis (vist kolmapäeval juba), et suur hää helde käsi seal üleval on ikka hoolt kandnud selle eest, et ma peale Eestisse naasmist ei peaks leivakoorukesi sööma, st. imekombel saan juuni eest tudengipalka, mis ühtekokku isegi rohkem on, kui ma Eestis suure rabelemisega teenin, niiet lõppkokkuvõttes jõuan jälle õndsasse neutraalbilanssi, kus vaesus ei näri ja rikkus ei riku

Laupäev oli matkapäev. Pidi olema piknikupäev, aga sai hoopis matkapäevaks.

Matkalised olid järgmised internatsionaalid, :

Ameeriklane ja rootslane ja väike ....hmm ...pigem rootslane.

Sakslane ja sakslane – idapoolsest Saksa osast. Mõlemad bioloogid. Kavatsevad vististi jäädagi Soome. Olevat inimlikumad tingimused teaduse tegemiseks ja elamiseks...

Ei see teadlase elu ole kerge...

Geoffrey ja tema naine – inglane ja rootslane. Geoffrey sündis ja kasvas hoopis Aafrikas, on malaariat ka põdenud...

Geoffrey ja tema naine – inglane ja rootslane. Geoffrey sündis ja kasvas hoopis Aafrikas, on malaariat ka põdenud...

Matkakohaks: Ruissalo

Palju ei kommenteeri, aga ilus oli. Üle mitme kevade, mis kuidagi ainult kas haigla, kodu, või bussi / rongi aknast vaadates mööda on läinud, olen saanud lõpuks jälle seda oma käega katsuda ja vaadata ja nuusutada. Ma ei uskunud, aga nii see on - mõneks asjaks siin tõepoolest on aega rohkem....ka kevadeks. Ja linnud akna taga muudkui laulavad ja laulavad...

Mõned pildid Ruissalost . Sellest metsatukast, kus ka mõned kivid paistavad, olevat I ms paiku venelased Briti laevastikku passinud, vist olnd seal mingi lahing ka. Suvemajakesed mõnevõrra hilisemast ajast või kes teab, on kah kenakesed, puust ja nikerdustega.

Killukesi siinsest kevadest.

Kasulaps all paremal nurgas. Nägin kurja vaeva teda pardimamma juurde tagasi toimetamisel, enne, kui mamma ta pärast korralikku pardipeksu omaks võttis. Karm ikka see loomariik.

22.05.07

Hirmus pikaks venib see kirja kirjumine. Peaksin vist vähem kribama, kes ikka viitsib nii palju lugeda. Ütleks küll veel paar sõna, nt, et maja taga hulgub jänes ringi – hulkuvaid koeri-kasse näinud ei ole, aga jäneseid küll. Ja et all teadete tahvlil on külmkapi hind kukkunud 40 Eurolt 0 Euroni – kas soovib keegi?

· Vanamuusikud – kuulasin teie kontserdi ära – ja sundisin mõnda teist ka kuulama – ilus oli.

· Tundke endid ikka väga tervitatuna mu poolt ja kui mahti, andke oma tegemistest, mõtlemistest ja muust eluolust teada.

Lõpusooviks :

Ärge looderdage liialt !

Ärge head elu maha prassige!

Et kuri laiskus teid ei neelaks !

Pildid on vist mingite kunstitudengite poolt joonistatud ühe jõeäärse suure kiviaia seinal.

Mari-Liis,

Kirjad Turust II (13.05.07)

Moi, moi

„Ma ei usu, et Sa saaksid just pika kirja,

sest olen laisk – eriti siin, aga

viimati on see ju ükskõik, sest,

mis võib olla sellel inimesel öelda huvitavat,

kes iseendki ei huvita enam,

kellel on igav kui ta on üksi”

U.Masing „Uskuda, elada”

Kõikidele emadele ilusat emadepäeva!

Kuis küll mul õnnestus teile oma eelmises kirjas nii õnnetu mulje jätta, et isegi mu ema helistas mulle ja lohutas mind. Ju siis oli meel tol hetkel nii kurvake, et nakatas teisigi, ent ole ju selle meelega ka juba nii, et ebastabiilsemat asja kui tuju ei ole ja tunded on selles järjestuses teisel kohal.

Täna on siis mu võõrsiloleku nädalate teine vaikne laupäv, mis algas nii päikseliselt, nii päikseliselt. Olin nõuks võtnud oma puhkamisele ja õppimisele pühendunud vannet veidi rikkuda ja haiglasse minna, et seal magnettomograafia osakonnas ringi vaadata, kuid ei läinud kõik nii, nagu oleks ilusti tahtnud, sest pääuks oli lukus ja esmaabi ust mul otsima minna polnud tahtmist – eks olen endiselt veidi arglik ja küsimustele, kes oled ja kuhu minna tahad, ei taha vastata. Võtsin seda siis nagu saatuse tahet ja jalutasin raamatukogu poole tigunetti.

Turu A-sairaala,
Millele lisaks on seal veel U ja T haigla ja veel
mitmeid, mida ma veel hetkel ei tea, ent milledest linn kubiseb.
Samas pole aga Turu oluliselt suurem kui Tartu. Loogika ütleb, et soomlased on järelikult haigemad, või on eestlase kodu ühtlasi ka ta haigemaja.

Millegipärast on nii ja nõnda üsna sageli, et kui oled võtnud nõuks tublisti õppida ja korraga veel kahte asja, siis kohe mitte ei tule kumbki välja. Nii ma siis kojujõudes olin sunnitud peale paaritunnilist raamatujõllitamist käsile võtma hoopis aknapesu, sest nõnda tihti raamatust pilku aknale heites, tundus, et kohe ei näegi läbi.

Ja teine asi, mille üle ma hetkel pead murran, on, et miks nädalavahetuseti näljatunne kahekordistub, et kohe ei saa ilma külmkapivahet käimata ja nii iga tund. Või siis pidev teetahe. Naabrid vist juba tunnevadki mind selle järgi, et ma iga kahe tunni järel käin köögis oma kopsikuga vett keetmas. Et seda „teekäigu” arvu vähendada, võtsin nõuks osta väikese kohvikeetja, mida ma eelmisel nädalal siinses kaubamajas olin silmanud. See oli mu laupäevase pikema jalutuskäigu elik „veenitromboosiprofülaktika” motivatsiooniks...

Ent ka sellele ettevõtmisele sai kulminatsiooniks see, et kui ma kõneall olevat kannu uuesti siit ja sealt vaatasin ja hinnaks 14.90 EURi oma mälusopis olnud 13 EUR-i asemel leidsin, tegin otsuse, et kõnnin niisama köögivahet edasi, sest 1.90 vahega aju ei tahtnud kuidagi adapteeruda. Ka kerkis mu ette veel otsust soosiv valusvärske meenutus mu saabumisest Soome, kus ma veremaitse suus oma suurt kohvrit Helsingis mäest üles sikutasin ja mõtlesin, et ei enam eal.

Vot siis nii hetkeks. Nädalasündmuste ülesmärkimiseks jätan pühapäeva – et oleks põhjust mitte õppida. Aga nüüd ma just proovingi sedasama teha. Moi, moi!

Laupäev, 12. mai 2007. a.

Turus, asukoht endine.

Nii, peale hommikust kiirputru, kohvi ja meesaia on kohe hirmsasti hää olla. Ainult raske on nädalavahetuseti õigel ajal üles saada – nimetan õigeks ajaks enne üheksat, parem veel kui kaheksa see oleks. Ma ikka vananedes olen hakanud leidma, et see ühiskonna poolt pealesurutud varajane ärkamine pole mitte kiuslike unetute seadusetekitajate leiutis vaid on kasulik kõigile, ka neile, kes sellest aru ei saa, et vastasel korral magataks elu lihtsalt maha. Raske on see kuni harjumuseni ja enne pensioniiga see vast ikka tekib, sest vananedes nagunii unevajadus väheneb.

Siin hakavad tööpäevad pool kaheksa. Vana harjumus enne 12 mitte magama minna tekitab mulle seejuures 6.15 erilist raskust üles tõusta. Ja nüüd aus olla, siis tavaliselt näitab haiglaseinal kell 7.45 kui ma sisse astun. Aga soomlane on ka inimene, eriti arst ja resident - olen peaaegu alati esimeste killas ja seega jääb mul tervelt 15 min aega enne kui kogu kamp kella 8-ks kohale tilgub.

Mulle siinne õpetuslik süsteem väga meeldib. Kolmel nädalapäeval hommikuti on seminarid. Esmaspäeviti suur ca tunni ajane loeng, kolmapäeval haigusjuht ja reedel residentide omavaheline õpetuslik osa, kus ühte raamatut järjepidevalt läbi võetakse. Häda olevat ainult selles, et paljud residendid ei saa osa võtta, kuna on oma kohustustega muude erialaste hommikuarutelude juures hõivatud.

Hetkel olen siin nn A-röntgenis, mis on suur kompleks ja kuhu tuleb kokku ka kõik erakorraline. Siin on selline suur telekaga ootesaal, kuhu ladustatakse ka voodihageid - vahel on siin lausa kuus või enam raami ukse taga ootel. Ükskord oli ühel kompuutertomograafia ukse taga oleval raamiga patsiendil lina näo peale tõmmatud – mõtlesin, et huvitav, kas enne või pärast uuringut. Kunagi, enne radioloogia sisseastumiseksamit, saatis üks kursaõde sõnumi: „surm algab röntgenis”

Olen end sappa võtnud ühele muskuloskeletaalradioloogile – Timmo Mattila vist ta nimi. Jubetark mees on, no kohe kõike teab, või vähemalt võtab õige raamatu ja avab õige koha, kust küsimusele ka õige vastuse leiab. Üks tore pruunisilmne residendipoiss, kelle ema hambaarst on ja kellel ainult kolm auku hammastes 36 eluaasta jooksul olnud on, teadis rääkida, et Timmo olevat kogu selle suure raamaturiiulitäie raamatuid, mis seal väikeses vastamisruumis on, läbi lugenud. Müts maha. Imelikul kombel on siin residendid kõik palju vanemad. Enne 40 vist õigeks subspetsialiseerunud radioloogiks ei saa. Samas hakkavad nad kohe varakult tööga pihta, alguses väiksemates haiglates ja siis suuremates ülikooli haiglates, et osata kohe ka üksi valvata. Sellist popuamist nagu Eestis, ei ole ja konverentsidel käiakse vist ka vähem.

Ja siis kohtasin üht ameeriklasest professorit (neid on siin radioloogias rohkem kui üks), kes residendipõlvest peale Soomes elab, soomlannaga abielus on ja nüüd juba vana mees. Lahke, aga jube jutukas onu. Peale viieminutilist tutvust sain juba ülevaate kogu radioloogia osakonna ja ülikooli vahelistest probleemidest ja kuidas ikka asjad ei peaks olema ja et midagi peaks tegema jne... Ühesõnaga olen asjadega siin nüüd hästi kursis, enamgi veel – sain teada, et pronksõduri, keda üks osa venelastest kummardamas käib, modell on eestlane – kunagine olümpiavõitja Kristjan Palusalu, mida küll omalajal skulptor eitas (professori arvates siberihirmu tõttu), kuna sõjas tahtis Palusalu üle piiri Soome pageda ja sellist riigireetjat ei saanud ju ometi modelliks võtta... aga üks ühele nägevat nad välja küll. Ja imestas vana mees väga selle üle, et mina seda ei teadnud. Kas teie teadsite? Eile poe poole kõmpides tuli ta millegipärast mu mõttesse ja kui ma teda minuti pärast ka tänaval kohtasin, siis tekkis kange kahtlus selles, et telepaatia on ikkagi olemas, aga esineb ta ainult nö puhtal kujul – minu tahtlik mõtlemine teie peale ei too teid kahjuks ühtegi siia...muig.

Natuke ka eelmisest nädalast - võib öelda, et oli täitsa tore. Suuresti muidugi ka tänu Ristele, kallile kursaõele, kes ikka tööpäeva lõppedes ta siit läbi astus ja nii said kõik hetkel olevad olulised kultuurilis-poliitilis-meditsiinilised asjad läbi arutatud.

Ka sai kohalikus Rock cafe nimelises kohvikus treffungil käidud teiste välismaa naistega – kahe sakslase ja ühe ameeriklasega. Saksased olid mõlemad bioloogid. Üks tuli siia oma mehe järel, teisele tuli mees järele. Ameeriklane oli pimeda armumise valgusel soomlasega abiellunud, teadmata, kuhu hiljem elama satub. Kõik olid väheke õnnetud nii kliima kui soomlaste soomlaslikkuse üle. „ See mets ei ole mets ja see kevad ei ole kevad ja need inimesed on nii tuimad... räägiks nad vähemalt ilmastki!”. Rüüpasin 1.80 eurist teed, millele vast hinnakompensatsiooniks ka mett kõrvale anti, ja tundsin end veidi paremini... minu jaoks ei olnud see differents nii suur ja soomlased ka enam vähem nagu...sugulased...kuigi vast ihu igatseks sooja päikesepaistet vihmase ja tuulise ilma asemel ning silmgi vast puhkaks enam õitsvatel kirsipuudel ja haljendavatel oliivisaludel...

Aga nüüd viib kohevarsti mu tee:

Teerada ülikooli juurest Toomkirikusse

Eile oli tunne, et kevad on jõudnud Turusse

Sain juba kutse hakata ka laulmas käima. Näis, kui kaua läheb, kui suudan igale nädalapäevale küllaldaselt tegevust leida, et otsida uut kohta õppimiseks J .

Veel üks sarnasus Tartuga – Emajõgi ja Aurajoki näevad ühtemoodi pruunid mõlemad välja. Aurajoki on ainult suurem ja laiem ja seal on laevad ka peal. Sildu on Turus tublisti rohkem ja jõe ääres piirdeid ei ole – kui tahad võid niisama vette hüpata või kogemata kukkuda

Panen siia mõned pildid veel eelmisest laupäevast. Huvitav, miks ma selle peale ennem ei tulnud, et kirja võib ka nii saata. Unustasin muidugi fotoka laadimisjuhtme maha, kuid avastasin peagi, et mu kõlarite juhe võib selleks samahästi sobida, ainult seda tuleb tugevamini sisse lüakata ja näpuga kinni hoida, siis töötab. Vabandan, et need nii väikesed on, kuid suuremad teeksid kirja väga suureks ja ma ei ole kindel, et see siis läbi läheb.

pilte näeb:

http://www.helari.net/ml/thumbnails.php?album=101

Turu linnus – käisin ümber ja vaatasin kaugemalt, esialgu veel sisse ei läinud. Püüdsin veel sealt lähistelt omameelest tasuta wifit püüda, aga tulutult – ennem saab kõike muud – kasvõi oravaid. Nii ma olen netita ja nüüd juba harjun sellega ja kuidagi hea on kohe J

Isiklikke ütlemisi:

• Ema – hääd emadepäeva sulle! Kalli ka! Ainult, et lilledeta jääd.... Ära mu pärast väga muretse, saan siin ilusti hakkama ja kõik on tore. Papsile ka suured tervitused ja vennakestele!
• Kõik teised emad – olge tervitatud emadepäeva puhul!
• Silver – kanna hoolt, et vanemad ikka kirja kätte saaksid.
• Helina – kas see tähendas: hobune, kes kaotas oma prillid? Oled sa mu postkasti piilunud? Kuis muidu elu?
• Kai – aitäh nii pika ja ilusa kirja eest. Kohe hea oli lugeda. Ilusat emadepäeva teile kõigile sinna! Ja sellest hõrgutistelauast tahasin ka väga osa võtta, kui vaid võimalik oleks J Tulen kindlasti külla, kui tagasi olen. Mõtlesin isegi, et päris tööle hakates peaksin töögraafiku kuidagi nii sättima, et 3 nädalat tööl ja üks vaba – muidu kõik head asjad jäävadki tegemata. Jah, mõtlen ka tihti Sveitsi peale siin, isegi pisiasjad tulevad millegipärast meelde – seda, kuidas me Urdorfis poodi otsisime ja ma tagasiteel kinganinaga pikalt ühte kivi veeretasin, kuni see meie ühika lähedal kanalisatsiooniauku kukkus...
• Vanamuusikud – kuidas emadepäeva esinemine läks? Maili, kuidas simblimäng edeneb? Kas sellest ka mingi salvestus jääb?
• Riina – tahtsin öelda, et kõik on ok. Vahel aitab asjade väljaütlemsestki, et asjad lahenduse leiaksid.
• Õeksed – ikka mõelge mu peale.
• Mati – ega sa harmonicuga vaadanud – see jätab sellise mulje nagu oleks kivid igal pool. Tavaliselt ei ole nii palju kive...muig. Tervita Darjat ja Denissi. Kas Darja meili tead?
• Galja – loodan, et saad ka mu maili kätte. Mul on kahju, et ei jõudnud enne lahkumist su poolt läbi tulla. Tervita ka Avot.
• Kõik teised väga austatud, meelespeetud ja toredad - tundke end samuti väga tervitatud mu poolt J. Ootan endiselt uudiseid teilt!

Ja lõpetuseks üks lõik kunagisest kohustuslikus korras päheõpitud kellegi Tatanja või Natasha kirjast raamatust „ ei mäleta täpselt aga võibla meie aja kangelane” : „Ma teile kirjutan, mis enam, tõepoolest, kas ei tundu siin kõik ülearusena, mis eales juurde lisaksin....”

Pühapäeva pärastlõuna Turus

Kell on peaaegu pool kaks

Maikuu teine pühapäev

Aastal 2007 AD

Viimaseid üliõpilasaegu nautiv ja sisemise laiskusega võitlev,

Student forever

Mari-Liis.

Kirjad Turust, I ( 6.05.07)

6.05.07.

Toas nr 403

Tänaval ja majas nimega Rehtorinpelonkatu 4 C

Linnas nimega Turku

Riigis nimega Soome

Terekest siis,

Kuna ma nüüd teist päeva pole kellegagi suhelnud, siis mõtlesin, et õige kirjutaks veidike oma tegemistest ja mõtlemistest, et anda ikka endast välja elumärke. Siiski, siiski, eile pani mind keegi tähele – poes üks paks ja iseendaga rääkiv soome naislane, kes mu peale pahandas, kui ma oma kaubale, mis ma ostulindile olin pannud, ei taibanud seda minu asjade ja tema asjae vahelist pulka panna – ei teagi, kuidas seda nimetada. Ühesõnaga, midagi ta pobises ja küsis, et kas ma saan aru ja tõdes siis kõva häälega samas, et ikka ei saa aru... ja siis ma just sain aru küll, aga ladusin tuima näoga oma asjad kotti ega öelnud midagi....

Eile siis ärkasingi teadmisega, et täna ma kellegagi ei räägi, vähemalt silmitsi mitte. Kuna ilm oli suht ilus – 14 + ja läbi uduvine paistev päike, otsustasin veidi ekskurseerida siin ringi. Tuul oli kõva ja tahtis kõrvad peast võtta, aga ma olin sihiks seadnud jõuda mereni, võtku, mis võtab. Üks leedu tüdruk, kes viimast päeva haiglas oli, teadis mulle ennist rääkida, et ülikooli raamatukogus on tasuta internet, siis käisingi korra sealt läbi. Oh, aga arvutid olid ajast ja arust....minu ootustega võrreldes... ja enam aeglased kui oleksin välja kannatanud. Ja muidugi ka samas targast „kannatlikust” õpetavad - avada sai vaid ühe akna ja kasutusaeg 20 min. Noh, ega ma eriti ei jõudnudki muud, kui vaadata, kas ehk keegi kirjutanud on...”õnneks”ei olnud. Mingi eriline vimm on siinkandis postimees.ee lehe vastu, sest ükski arvuti, mida siiani olen püüdnud kasutada, pole lubanud mul seda avada ja nüüd ma ei teagi uusimaid uudiseid pronksmehe ja selle ümber kulgevast poliitilisest tantsust.

Siis kõndisin edasi toomkirikusse – ilus ja uhke hoone. Vast isegi kõige muljetavaldavam siin Turu linnas, kuigi ma seda linna väga palju endiselt näinud ei ole. Seinalehelt vaatasin juba endale sobiva kirikuaja tänaseks, st pühapäevaks, välja – mingi rahvusvaheline inglise keelne koosolek 4pm, mille järel ka teed pakutakse. Soomlastega ma kahjuks veel samastuda ei suuda, sest ikka ma neist aru ei saa ja minu optimistlikud lootused keelt kiiresti selgeks saada, kahanevad hoopis. Pealegi rääkivat siin kõik mingit imelikku dialekti, mille üle üks residendipoisski põhja poolt kurtis. Nii ma siis kõndisin suures kirikus ringi, seda imetelles ja imestades tühjade raamide üle – keegi vist oli kõik maalid ära viinud va altari ja laemaalid. Istusin siis pinki maha, ohkasin ja mõtlesin oma olukorra üle... Keegi hakkas orelit mängima... Võimas oli see küll, aga millegipärast tundus mulle, et lihtne vilepill on ikka ilusam....

Edasi kulges mu tee sildade alt ja pealt, jõeveeri pidi mere poole. Vaatasin ahvatlevaid laevrestorane ja jäätiseputkasid ja mu magu, mille olin ennem kaasatoodud makaronidest pungile söönud, tõmbas kurvastusest kokku. No 2.50 euri jäätise eest on ikka liig, mis liig. Olin ennist oma kaasasoleva raha kahe kuu päevade peale ära jaganud ja selliseid priiskamisi ma sinna sisse ei arvanud. Kõike seda söömailu trotsides marssisin läbi tuule mere poole. Ikka ilus oli.... aga Tartu armsaim veel... Üks tunnike kõmpimist ja jõudsin lõpuks linnuseni. Ka uhke ja vägev hoone. Sissemineku hinda ma igaks juhuks vaatama ei läinud, kiikasin lihtsalt korra siseõue ja siis tegin tegin tiiru ümber ja paar pilti ka , enam ikka ühest ulakast oravast, kes seal puu all ringi keksles ja nõnda mu tähelepanu püüdis. Aga mereni ei jõudnudki, sest sääl asus suur suur sadam ja üle selle ulgumerd ei näinud. Mis seal’s ikka, olin väsinud ka parasjagu ja ei kurvastanud suurt. Ja siis pikk-pikk tee tagasi. Õnneks oli tuul nüüd tagant ja palju kergem minna.....ikka nendest ravintalodest ja jäätiseputkadest mööda. Lõpuks see murdis mu nõrga iseloomu ja ma lõpetasingi poes, kus ma nagu näljane endale süüa kokku ostsin ja kilo jäätist kah veel sinna otsa – arve tuli mitu korda suurem...muig. See-eest olen otsustanud täna mitte poodi minna.

Olen viimane aasta mõelnud rohkelt selle üle, et mõneks ajaks kloostrisse minna. Mõneti tundub mulle see siin veidi sääl olemise pääproovina. Muidugi on seda hetkel küll veel vara öelda, sest pole veel nädalatki siin olnud. Aga jah, peaaegu loobumine internetist ja üksildus on nagu omajagu eraklikkus. Samuti psühhoterror mingi mu ümber oleva naabri poolt, kes kell kümme öösel oma hard-metal muusika kõikidele kodukorrareeglitele vastupidiselt lõugama paneb ja nii kella üheni välja, õpetab omajagu kannatlikkust – aga kui kauaks. Eile käisin topsiga ühe seina juurest teise juurde ja kuulasin läbi põhja, kustpoolt see lärm tuleb, et siis viimasel vajadusel õiendama minna, aga mu hämmelduseks tuli mõlemast seinast seda ühtemoodi....võibolla siis ülemine naaber? Kuna välisuksi on igal toal kaks, siis koridor on väga vaikne ja sealt teps mitte aru ei saa, kes mida oma toas teeb või kuulab.

Aga nüüd selle olemise hääst poolest - olen juba ammu unistanud lihtsalt olemisest ja lugemisest. Ent kui Eestis on mu suureks kiusatuseks töö, mida ma küll kirun, aga milleta olla ma ei saa, siis siin on see keeleoskamatuse tõttu välistatud. Niisiis saabubki kella neljast tööpäeviti vabadus teha ja olla just nii nagu kunagistel häädel tudengiaegadel...kohvitass kõrval lugeda raamatut, mille „ilukirjanduslikuks”osaks on mul kaasa võetud Uku Masingu „Uskuda ja elada” ning lisaks suur paks radioloogiaraamat ja paar sõnaraamatut – piisavalt, et valikurohkus otsustamist raskeks ei teeks. Ja siis pisike testament on ja terve rida arvutisse tõmmatud Lehtsaare jutlusi samuti, mis hommikukohvi ja meesaia kõrvale on nagu.... .

Oma toast ka paar sõna – see on ilus valge suur tuba, kahe pesemata aknaga, mille ette olen nüüdseks riputanud kirbuturult ostetud ilusad majakeste ja südamekestega kardinad. Seinad on küll kole tühjad, aga juba leidsin köögist kellegi sinnajäetud piltmaalid ühelt kuulsalt kunstnikult ... vist Monk (ei mäleta, kuidas kirjutatu või hääldati, aga sa vast Liis tead paremini), kes ka selle kuulsa maali tegi nimega „Karje”, mis hiljaaegu ära varastati ja havas seisukorras kätte saadi. Panin sinna piltide juurde kirja, kas keegi protesteeriks, kui ma nad oma tuppa viiks, aga praeguseks pole keegi midagi kõssanud.

Siin koridori pääl elavad vist küll ainult poisid, sest kööki peaaegu keegi teine peale minu ei kasuta.

Siis on mul toas olemas oma dushiruum ja garderoob. Ja oh ime, kaks madratsit ka, kuigi ei lubatud ühtegi.

Kui kellegil peaks olema tahtmine külla tulla, siis aadress on Rehtorinpellonkatu 4 C 403 20500 Turku, st et tuba on C tiivas neljandal korrusel nr 403. Ja telefoninr on ( - pole enam kasutusel - ja ka kirju see aadress enam ei oota)

Lõpetuseks, kallid sõbrad, üks väike tsitaat U Masingult, mille üle ma täna muigasin: „Mida siis veel, mida siis veel – tee, mis sa tahad, peksa saad ikka. Aga loll saab kirikuski, aga kas ainult loll? Mõnel on nii paks nahk, et selle ennem peab maha nülgima kui ta tunneb, mis taga tehakse. Ma ei tea, miks mu nahk nii õhuke on. Ja see saladus pole lahendatav.”

Loodan, et mul täna kirikus paremini läheb. Annan hiljem teada.

Pühapäeva õhtul, ikka samas kohas.

Ei saanud kirikus peksa J

See internatsionaalkogudus kujutab siis endast ca 15 päälist karjakest, kes Toomkirikus pühapäeva õhtupoolikul koos käib ja hiljem samas kirikukohvikus kohviosaduses on. Osa neist on nö püsikogudus ja teine osa selline ajutine osa – minusugused. Teenistus oli midagi luteri ja anglikaani vahepealset. Teenistust viis läbi naispreester ja armulaud oli avaud anglikaanipäraselt kõigile, kes on ristitud, koguduslikust kuuluvusest olenemata – mis minumeelest ka igati õige on. Minu üllatuseks tuli sinna kohale ka leedu tüdruk, keda päev enne haiglas olin kohale ja kes kahetsusega väitis, et see tema esimene ja viimane kord on, kuna ta homme tagasi Leetu läheb. Teenistus möödus väga südamlikus vormis. Kabelis oli väike orel ja orelimängija puhus vahelduseks ka plokkflööti – just nii nagu sinna kõige paremini sobis. Vahepeale lauldi meditatsiooniks ka üks vägagi keskaegne laul, mis ka ühe Reverdie plaadi peal „Assumpta est Maria” nime all on, ent sõnad olid ingliskeelsed ja vist natuke teistsuguse sisuga. Ühesõnaga väga tore ja südamlikult kodune oli. Hiljem hakkas üks pisike soomlasest jutlustaja, teada saades, et ma eestlane olen, minuga eesti keeles rääkima. Olla ta õppinud kunagi soomeugri keeli. Mind pani muigama tema olek ja aksent, sest millegipärast meenutas ta vägagi päkapikku multifilmist „Lepatriinude jõulud”.

Ja nii see elu on siin veerema hakanud. Mõelge siis ikka mu peale ja kirjutage mulle. Mul on ikka igast kirjareast ja teie igapäevastest tegemistest lugeda hää meel.

Vabandust, et see kiri natuke ebaisikuline on...

Natuke ehk niipalju, et

- Helina, oled sa vaatamas käinud, kas mulle on postkasti ehk mõni tätis kiri tulnud?

- Vanamuusikud – andke ikka oma esinemistest teada ja kurtke mulle vahel, et te must puudust tunnete....muig. Liis, kui mõni uus lugu tuleb, siis lindista, kui võimalik, sisse ja saada mp3-na, katsun siin selgeks õppida. Tervitusi ka Tõnule.

- Mati, ole ise tervitatud ja vii tervisi ka Darjale ja Denisile. Anna mulle palun Kureplika e-mail. Unustasin talt küsida.

- Sisarad, andke vahel teada ka oma kooskäimistest.

- Marianna, kuidas elu Tartus läheb? Kas eksamitest on ka midagi kuulda? Kas sellel aastal on midagi erilisemat? Kas ettekanne tuleb ikka teha?

- Silver, kanna hoolt, et vanemad saaksid kirja ka kätte. Kui sul võimalik, trüki emale välja.

- Ly, oled ehk nüüd tervestükis tagasi, kriba, kuidas läks! Kui pildid üles paned, anna palun aadress!

- Maris, kriba vahel, kuis sul seal kaugel läheb. Katsun sind oma tegemisest nõnda teavitada, kui sobib...

- Kai, Kristi, Rebeca, Kadri, ka teie tegemistest oleks hää teada saadaJ

Rahu teile,

ML