6.05.07.
Toas nr 403
Tänaval ja majas nimega Rehtorinpelonkatu 4 C
Linnas nimega Turku
Riigis nimega Soome
Terekest siis,
Kuna ma nüüd teist päeva pole kellegagi suhelnud, siis mõtlesin, et õige kirjutaks veidike oma tegemistest ja mõtlemistest, et anda ikka endast välja elumärke. Siiski, siiski, eile pani mind keegi tähele – poes üks paks ja iseendaga rääkiv soome naislane, kes mu peale pahandas, kui ma oma kaubale, mis ma ostulindile olin pannud, ei taibanud seda minu asjade ja tema asjae vahelist pulka panna – ei teagi, kuidas seda nimetada. Ühesõnaga, midagi ta pobises ja küsis, et kas ma saan aru ja tõdes siis kõva häälega samas, et ikka ei saa aru... ja siis ma just sain aru küll, aga ladusin tuima näoga oma asjad kotti ega öelnud midagi....
Eile siis ärkasingi teadmisega, et täna ma kellegagi ei räägi, vähemalt silmitsi mitte. Kuna ilm oli suht ilus – 14 + ja läbi uduvine paistev päike, otsustasin veidi ekskurseerida siin ringi. Tuul oli kõva ja tahtis kõrvad peast võtta, aga ma olin sihiks seadnud jõuda mereni, võtku, mis võtab. Üks leedu tüdruk, kes viimast päeva haiglas oli, teadis mulle ennist rääkida, et ülikooli raamatukogus on tasuta internet, siis käisingi korra sealt läbi. Oh, aga arvutid olid ajast ja arust....minu ootustega võrreldes... ja enam aeglased kui oleksin välja kannatanud. Ja muidugi ka samas targast „kannatlikust” õpetavad - avada sai vaid ühe akna ja kasutusaeg 20 min. Noh, ega ma eriti ei jõudnudki muud, kui vaadata, kas ehk keegi kirjutanud on...”õnneks”ei olnud. Mingi eriline vimm on siinkandis postimees.ee lehe vastu, sest ükski arvuti, mida siiani olen püüdnud kasutada, pole lubanud mul seda avada ja nüüd ma ei teagi uusimaid uudiseid pronksmehe ja selle ümber kulgevast poliitilisest tantsust.
Siis kõndisin edasi toomkirikusse – ilus ja uhke hoone. Vast isegi kõige muljetavaldavam siin Turu linnas, kuigi ma seda linna väga palju endiselt näinud ei ole. Seinalehelt vaatasin juba endale sobiva kirikuaja tänaseks, st pühapäevaks, välja – mingi rahvusvaheline inglise keelne koosolek 4pm, mille järel ka teed pakutakse. Soomlastega ma kahjuks veel samastuda ei suuda, sest ikka ma neist aru ei saa ja minu optimistlikud lootused keelt kiiresti selgeks saada, kahanevad hoopis. Pealegi rääkivat siin kõik mingit imelikku dialekti, mille üle üks residendipoisski põhja poolt kurtis. Nii ma siis kõndisin suures kirikus ringi, seda imetelles ja imestades tühjade raamide üle – keegi vist oli kõik maalid ära viinud va altari ja laemaalid. Istusin siis pinki maha, ohkasin ja mõtlesin oma olukorra üle... Keegi hakkas orelit mängima... Võimas oli see küll, aga millegipärast tundus mulle, et lihtne vilepill on ikka ilusam....
Edasi kulges mu tee sildade alt ja pealt, jõeveeri pidi mere poole. Vaatasin ahvatlevaid laevrestorane ja jäätiseputkasid ja mu magu, mille olin ennem kaasatoodud makaronidest pungile söönud, tõmbas kurvastusest kokku. No 2.50 euri jäätise eest on ikka liig, mis liig. Olin ennist oma kaasasoleva raha kahe kuu päevade peale ära jaganud ja selliseid priiskamisi ma sinna sisse ei arvanud. Kõike seda söömailu trotsides marssisin läbi tuule mere poole. Ikka ilus oli.... aga Tartu armsaim veel... Üks tunnike kõmpimist ja jõudsin lõpuks linnuseni. Ka uhke ja vägev hoone. Sissemineku hinda ma igaks juhuks vaatama ei läinud, kiikasin lihtsalt korra siseõue ja siis tegin tegin tiiru ümber ja paar pilti ka , enam ikka ühest ulakast oravast, kes seal puu all ringi keksles ja nõnda mu tähelepanu püüdis. Aga mereni ei jõudnudki, sest sääl asus suur suur sadam ja üle selle ulgumerd ei näinud. Mis seal’s ikka, olin väsinud ka parasjagu ja ei kurvastanud suurt. Ja siis pikk-pikk tee tagasi. Õnneks oli tuul nüüd tagant ja palju kergem minna.....ikka nendest ravintalodest ja jäätiseputkadest mööda. Lõpuks see murdis mu nõrga iseloomu ja ma lõpetasingi poes, kus ma nagu näljane endale süüa kokku ostsin ja kilo jäätist kah veel sinna otsa – arve tuli mitu korda suurem...muig. See-eest olen otsustanud täna mitte poodi minna.
Olen viimane aasta mõelnud rohkelt selle üle, et mõneks ajaks kloostrisse minna. Mõneti tundub mulle see siin veidi sääl olemise pääproovina. Muidugi on seda hetkel küll veel vara öelda, sest pole veel nädalatki siin olnud. Aga jah, peaaegu loobumine internetist ja üksildus on nagu omajagu eraklikkus. Samuti psühhoterror mingi mu ümber oleva naabri poolt, kes kell kümme öösel oma hard-metal muusika kõikidele kodukorrareeglitele vastupidiselt lõugama paneb ja nii kella üheni välja, õpetab omajagu kannatlikkust – aga kui kauaks. Eile käisin topsiga ühe seina juurest teise juurde ja kuulasin läbi põhja, kustpoolt see lärm tuleb, et siis viimasel vajadusel õiendama minna, aga mu hämmelduseks tuli mõlemast seinast seda ühtemoodi....võibolla siis ülemine naaber? Kuna välisuksi on igal toal kaks, siis koridor on väga vaikne ja sealt teps mitte aru ei saa, kes mida oma toas teeb või kuulab.
Aga nüüd selle olemise hääst poolest - olen juba ammu unistanud lihtsalt olemisest ja lugemisest. Ent kui Eestis on mu suureks kiusatuseks töö, mida ma küll kirun, aga milleta olla ma ei saa, siis siin on see keeleoskamatuse tõttu välistatud. Niisiis saabubki kella neljast tööpäeviti vabadus teha ja olla just nii nagu kunagistel häädel tudengiaegadel...kohvitass kõrval lugeda raamatut, mille „ilukirjanduslikuks”osaks on mul kaasa võetud Uku Masingu „Uskuda ja elada” ning lisaks suur paks radioloogiaraamat ja paar sõnaraamatut – piisavalt, et valikurohkus otsustamist raskeks ei teeks. Ja siis pisike testament on ja terve rida arvutisse tõmmatud Lehtsaare jutlusi samuti, mis hommikukohvi ja meesaia kõrvale on nagu.... .
Oma toast ka paar sõna – see on ilus valge suur tuba, kahe pesemata aknaga, mille ette olen nüüdseks riputanud kirbuturult ostetud ilusad majakeste ja südamekestega kardinad. Seinad on küll kole tühjad, aga juba leidsin köögist kellegi sinnajäetud piltmaalid ühelt kuulsalt kunstnikult ... vist Monk (ei mäleta, kuidas kirjutatu või hääldati, aga sa vast Liis tead paremini), kes ka selle kuulsa maali tegi nimega „Karje”, mis hiljaaegu ära varastati ja havas seisukorras kätte saadi. Panin sinna piltide juurde kirja, kas keegi protesteeriks, kui ma nad oma tuppa viiks, aga praeguseks pole keegi midagi kõssanud.
Siin koridori pääl elavad vist küll ainult poisid, sest kööki peaaegu keegi teine peale minu ei kasuta.
Siis on mul toas olemas oma dushiruum ja garderoob. Ja oh ime, kaks madratsit ka, kuigi ei lubatud ühtegi.
Kui kellegil peaks olema tahtmine külla tulla, siis aadress on Rehtorinpellonkatu 4 C 403 20500 Turku, st et tuba on C tiivas neljandal korrusel nr 403. Ja telefoninr on ( - pole enam kasutusel - ja ka kirju see aadress enam ei oota)
Lõpetuseks, kallid sõbrad, üks väike tsitaat U Masingult, mille üle ma täna muigasin: „Mida siis veel, mida siis veel – tee, mis sa tahad, peksa saad ikka. Aga loll saab kirikuski, aga kas ainult loll? Mõnel on nii paks nahk, et selle ennem peab maha nülgima kui ta tunneb, mis taga tehakse. Ma ei tea, miks mu nahk nii õhuke on. Ja see saladus pole lahendatav.”
Loodan, et mul täna kirikus paremini läheb. Annan hiljem teada.
Pühapäeva õhtul, ikka samas kohas.
Ei saanud kirikus peksa J
See internatsionaalkogudus kujutab siis endast ca 15 päälist karjakest, kes Toomkirikus pühapäeva õhtupoolikul koos käib ja hiljem samas kirikukohvikus kohviosaduses on. Osa neist on nö püsikogudus ja teine osa selline ajutine osa – minusugused. Teenistus oli midagi luteri ja anglikaani vahepealset. Teenistust viis läbi naispreester ja armulaud oli avaud anglikaanipäraselt kõigile, kes on ristitud, koguduslikust kuuluvusest olenemata – mis minumeelest ka igati õige on. Minu üllatuseks tuli sinna kohale ka leedu tüdruk, keda päev enne haiglas olin kohale ja kes kahetsusega väitis, et see tema esimene ja viimane kord on, kuna ta homme tagasi Leetu läheb. Teenistus möödus väga südamlikus vormis. Kabelis oli väike orel ja orelimängija puhus vahelduseks ka plokkflööti – just nii nagu sinna kõige paremini sobis. Vahepeale lauldi meditatsiooniks ka üks vägagi keskaegne laul, mis ka ühe Reverdie plaadi peal „Assumpta est Maria” nime all on, ent sõnad olid ingliskeelsed ja vist natuke teistsuguse sisuga. Ühesõnaga väga tore ja südamlikult kodune oli. Hiljem hakkas üks pisike soomlasest jutlustaja, teada saades, et ma eestlane olen, minuga eesti keeles rääkima. Olla ta õppinud kunagi soomeugri keeli. Mind pani muigama tema olek ja aksent, sest millegipärast meenutas ta vägagi päkapikku multifilmist „Lepatriinude jõulud”.
Ja nii see elu on siin veerema hakanud. Mõelge siis ikka mu peale ja kirjutage mulle. Mul on ikka igast kirjareast ja teie igapäevastest tegemistest lugeda hää meel.
Vabandust, et see kiri natuke ebaisikuline on...
Natuke ehk niipalju, et
- Helina, oled sa vaatamas käinud, kas mulle on postkasti ehk mõni tätis kiri tulnud?
- Vanamuusikud – andke ikka oma esinemistest teada ja kurtke mulle vahel, et te must puudust tunnete....muig. Liis, kui mõni uus lugu tuleb, siis lindista, kui võimalik, sisse ja saada mp3-na, katsun siin selgeks õppida. Tervitusi ka Tõnule.
- Mati, ole ise tervitatud ja vii tervisi ka Darjale ja Denisile. Anna mulle palun Kureplika e-mail. Unustasin talt küsida.
- Sisarad, andke vahel teada ka oma kooskäimistest.
- Marianna, kuidas elu Tartus läheb? Kas eksamitest on ka midagi kuulda? Kas sellel aastal on midagi erilisemat? Kas ettekanne tuleb ikka teha?
- Silver, kanna hoolt, et vanemad saaksid kirja ka kätte. Kui sul võimalik, trüki emale välja.
- Ly, oled ehk nüüd tervestükis tagasi, kriba, kuidas läks! Kui pildid üles paned, anna palun aadress!
- Maris, kriba vahel, kuis sul seal kaugel läheb. Katsun sind oma tegemisest nõnda teavitada, kui sobib...
- Kai, Kristi, Rebeca, Kadri, ka teie tegemistest oleks hää teada saadaJ
Rahu teile,
ML
No comments:
Post a Comment