Ma teile kirjutan...
20.05.07
Rehtorinpellonkatu 4 C 403
20500
Turku
Ei ole ma ühti teistsugusemaks läinud – ikka samasugune, olgugi et toitun hästi ja näen teissuguseid inimesi... minevat ju inimene sellega ühte näkku, kellega ta kõige enam koos on – abikaasa, lemmiklooma või muu hingelisega. Niikaua, kui mu veel ära tunnete, on asi korras.
Jälle üks nädalake on mööda läinud ja ma mõtlesin
ehk jälle veidike kirjutada. Ei ole küll kindel, et uue töönädala saabumisega saabub teie postkasti ka uus „lobisemus” minult, sest olen oma aja juba tihedalt täis tippinud ja nädalavahetuse üksildus on asendunud „mitmeldusega”, st, et ma ei pea peeglist ainult enda nägu vaatama ja iseendaga rääkima, vaid võin seda teha ka teiste inimestega ja võin ka nende kodus nende taldrikult nende head rooga maitsta.
Olles just mõelnud, et see kohvikannus keedetud iganädalavahetusene supp hakkab oma üksluisuses maitset kaotama, saingi kohe kaks õhtusöögikutset. Üks hää kana ameerikalikus ketsupikastmes ja selle juurde mõnus üldfilosoofilis – religioosne mõtisklus said eile õhtul juba omandatud – sellest küll mõistsin kana rohkem kui jutuajamist, sest mu inglise keele sõnavara jäi sellest poeetilisest mõtisklusest arusaamiseks, mis toimus ühe preestriks pürgiva soomlase (esimeses kirjas nimetatud „lepatriinude jõulude” päkapiku) ja ühe ameeriklannaga abielus oleva rootslase vahel, kasinaks. Huvitav, kas neile õpetatakse koolis teistsuguseid sõnu või piirduvad minu teadmised vaid igapäevaelus hädavajaliku ja meditsiinilise keelega? Küllap vast viimane – ja siinkohal pean tunnistama jällegi vajadust, et kui tahad ujuda võõrastes vetes niisama vabalt kui kodulombis, siis tuleb õppida õppida õppida õppida palju uusi sõnu.
Teine õhtusöök ootab loodetavasti veel täna õhtul ees ühe soome-saksa paari pool, kes alles mõne kuu eest on siia Turku elama asunud. (21.05.– väga hea oli)
Ja nii need tutvused tulevad. Öeldakse küll, et lapseeas sõbruneb inimene kõige paremini, kõige püsivamad sõbrad tekivad aga ülikoolieas ja ringkonnas, kus tihedalt liigutakse, kuid mulle tundub, et inimene leiab endale uusi toredaid tuttavaid igalt poolt, kui ta ainult suudab endlale tunnistatud igavusega midagi ette võtta ja argusest / tagasihoidlikkusest võitu saada. Jah, tõsi ta on, paljud tutvused jäävadki pinnapealiseks, aga mis sellest, eks see ongi mõneti hea – halvad omadused jäävad välja tulemata ja samuti ei teki ootustes pettumusi ega solvumisi. Hääd „heade ja halbade aegadega” sõprust tutvus muidugi ei asenda, küll aga peletab üksilduse ühekülgsust ja tekitab uusi mõtteid .
See-selleks, natuke nädalast ka (hmm, kas oleks õigem äkki „kaa” – filoloogid, aidake mind mu viletsas emakeeles – on häbi kirjutada valesti). Ootasin eelmist nädalat õhinaga, sest selles oli üks vaba päev – neljapäev, taevaminemispüha. Oli see Eestis ka vaba? Vabad päevad rõõmustavad mind alati väga – oh laiskus, laiskus, lase mind lahti! Nii hea on, kui saab hommikul 10 korda kauem mõtiskleda selle üle, kuidas ikka oleks kõige parem ja efektiivsem üles tõusta ja miks ülemagatud unenäod ikka jaburamaks ja jaburamaks muutuvad ja miks päeva teine pool alati kiiremini läheb, kui just nagu tahaksi midagi kasulikku teha jne jne.
Tööl oli nagu ikka, kiikasin sinna, tänna, otsisin õigeid vastuseid küsimustele, mida Mattila mult küsis, lisades juurde, et seda ja toda ma peaksin ju kindlasti teadma, ja ma ise tõdesin kah, et peaksin jah, sest olen seda või toda juba ammu õppinud, aga ammu ka ära unustanud ja kurb, nii kurb on inimesel, kes tunnetab oma mälu lühidust – oleks see siis vähemalt nii lühike, et ta sedagi ei mäletaks, et on kord midagi mäletanud, aga ei, mingi piin peab ikka siin ilmas olema. Või on see ainult naiste viga, või kitsamalt võttes minu viga. Eile, kui kuulasin rootslase ja soomlase mõtiskusi Piibli vastuolude kohta, imestasin, mitte selle üle, et nad neid asju arutasid, vaid selle üle, et rootslane, olles äsja Piibli läbi lugenud, suutis järjest küsida neid küsimusi ja nõnda päev otsa, ilma, et ta neid oleks kusagile üles märkinud. No Piibel on ikka ju suur ja paks raamat küll ja selles ka omajagu vastuolusid, aga et niimoodi neid järjest ladusalt nagu raamatust (või pritsist – kuidas soovite) välja tuua, käib minu väikesele mõistusele ikka üle jõu küll. Aga tagasi töö juurde.
Tahtsin juba eelmine kord rääkida ühest naljakast loogikast – turuloogikast. Nimelt, kui inimesel on kaela vaevused ja tehakse kaelast pilti (Eestis tavaliselt otse ja külgvaates, siin ka lisaks kahes põikivaates), siis kuidas teha põikivaadete vahel vahet – kas on parem või vasem – kui mõlema pildi peale on märgitud „R” täht, mis radioloogile on teada kui „Right”. Erinevus on aga selles, et üks „R” on paigutatud näokoljuluude ette, teine aga kuklale?
Asi ju väga lihtne ja loogiline – seljataga räägitakse tõtt – st, et kuklapoolne „R” tähendab paremat põikivaadet, ja näkku valetatakse – st näopoolne „R” vasakpoolset põikivaadet. Noh, on ju loogiline.....muig.
Soome keel edeneb ka juba sedavõrd, et saan enam-vähem saatekirjadest aru ja veidi ka sellest, mida nad pildi kohta dikteerivad (sest pildist saan aru kõige rohkem), aga nagu asi kisub muu jutu peale või naljaks, jääb mulle „point” kättesaamatuks nagu mingi kauge taevatäht ja see masendab mind. Veidike olen kaotanud ka osa alsest stiimulist, kuna ei hakka ma mitte teisest kuust kõrget residenditööd tegema, vaid passin muus kohas niisama edasi. Küll aga on see passimine õpetuslik, sest vist nagu mainisin, on siin haiguste ampluaa hoopis teistsugune. Igal neljandal kopsupildil võib leida lubistunud pleuranaaste (kopsukelme lubinaastud) nagu meil on tavalised kaltsifitseerunud granuloomid (lubitükid kopsus), samuti on igal viiendal jalapildil nn Charcot artropaatia (radioloogidele – mis asi see on? Milline on selle kliiniline pilt ja Rö-diagnostika?). Eestis ma neid nii tihti ei näinud, või ei osanud neid selleks pidada. Saatekirjad on siin põhjalikud ja kõike asju mõeldakse-vaadatakse väga põhjalikult, mis on hea.
Teisipäeval nägin ära väga pika ja põhjaliku sapiteede stentimise, kus ei piirdutud lihtsalt sellega, et torgatakse toru perifeersesse sapiteesse ja teise otsa pannakse kott, vaid ikka topiti toru ühissapijuha (duct.cysticusest distaalsemale, et ei tekiks sapipõies paisu ega põletikku) ja duodeenumi (12-sõrmiksoole) vahele. Nii põnev oli, et mul isegi näljatunne kadus hetkeks.
Kolmapäeval oli radioloogide pidu väikeses mereäärses majakeses, mille haigla olevat endale sööklatest teenidud rahadega ostnud. No muidugi võtsin osa, sest tõotati palju nalja ja süüa ja sauna ja julgematele ka suplust meres.
Väike meresopp Naatali piirkonnas. Siinses Soome nurgas on nii palju saari, et avamerd näha ei olegi. Näib pigem selline järvestik või kohati ka jõestik välja, kus saari omavahel eristavad vaid kitsad veeribad
Too majake mere ääres koosnes kahest tähtsast osast – suurest sööma- või piduruumist ja kahest suurest saunast naistele ja meestele. Köök ja koridor olid pisikesed, sest söök vast tavaliselt tellitakse mujalt kohale. Mingeid raskest pidusöömast väljamagamisruume ei olnud, sest siinne soomlane on korralik inimene, läheb ikka alati ööseks oma koju, ja kui ise sõita ei saa, siis ikka keegi selle eest hoolt kannab, et hommik õiges kohas algaks. Sõin siis kõvasti liha ja liha ja liha ja saunas käisin ka. Ent nali ja meri jäid kättesaamatuks – esimene ikka keele pärast, teine õnneks sellepärast, et ujukaid kaasas polnd ja ega ma ikka poleks julgend minna. Aga soomlase nahk on paks. Üks naine saunas rääkis, et ta teeb seda aastaajast olenemata ja mina jälle sellest masohismist aru ei saa.
Maa ja mets on siin erilised, eriti maa – selline kivine. Ilus silmale ja tegevust ihule, kui vaja üles-alla ronida. Kas ehk selline silmailu ka põhjuseks on, miks nii sagedased need lubinaastud soomlaste pleuradel on, ei oska öelda...
Ja siis saabus neljapäev, vaba ja päikseline – isegi raamatukogu uksed olid lukus ja ma jäin täitsa ilma netita. Ärkasin hilja, sest radioloogide pidu lõppes minu jaoks alles 1 öösel, teised pidutsesid edasi ühes vanas pangahoones Turu linnas, mis oli puupüsti rahvast ja suitsu täis, ja ma ei saanud jällegi aru, miks need korralikult riietatud inimesed end seal vabatahtlikult üksteise vastu litsuvad ja püstiseistes oma klaase tühjendavad, aga paistab et nende personal space on kohati väga kitsas. Kas ma olen maininud, et alkohol on siin ikka tublisti kallim. Kui ma Helsingis Turu rongi ootasin, siis jäi silma, et Saku tumedat pakuti „special” 7 eur-ise hinnaga. Isegi, kui mulle meeldiks õlu, meeldiks raha oma taskus rohkem.... Öösel koju tulles oli linn rahvast täis. Kuisagil uilgasid kiirabiauto sireenid. Üks tüdruk korjas tänavalt tühje purke ja pudeleid – see oli vist tema leib...
Aga päev tuli päikseline.
Käisin ristiinimese kombel ikka ümber kiriku ja kirikus sees. Ilus on see Toomkirik ikka, iga kord hakkab jälle midagi uut ja ilusat silma. Kui mulle ennist tundus, et Soome on nii põhjamaine maa, et siia kultuur ei jõudnudki, siis midagi ikka on ja see midagi paistab eriliselt silma, samas, kui Itaalias näiteks kõik upub selle rohkuse sisse ära, et millessegi enam peale põgusa pilguheitmise nagu ei suudagi süveneda.
Hiljem tegin veidi sporti ka ja kõndisin ühe Päivi-nimelise Soome tüdruku kansassa korra jälle linnuseni ja tagasi, mis vast oma 5km jagu maad kui mitte rohkem ühtekokku. Kingapõhjad on aga ainult hakand ära kuluma, millest on jube kahju.
Tema on Päivi, tore, eht toreda soomlase näkku soomlane, kes arvab, nagu enamus soomlasi siin, et eesti keel kõlab lapselikult naljakalt. Ta värske sakslasest abikaasa aga näeb kodus suurt vaeva soome keele omandamisega.
21.05.07
Reede oli see päev, mille ma peale tööl käimise lihtsalt maha magasin ja olin peale selle veel enda peale marutige. Aga see-eest saabus üks hea uudis (vist kolmapäeval juba), et suur hää helde käsi seal üleval on ikka hoolt kandnud selle eest, et ma peale Eestisse naasmist ei peaks leivakoorukesi sööma, st. imekombel saan juuni eest tudengipalka, mis ühtekokku isegi rohkem on, kui ma Eestis suure rabelemisega teenin, niiet lõppkokkuvõttes jõuan jälle õndsasse neutraalbilanssi, kus vaesus ei näri ja rikkus ei riku
Laupäev oli matkapäev. Pidi olema piknikupäev, aga sai hoopis matkapäevaks.
Matkalised olid järgmised internatsionaalid, :
Ameeriklane ja rootslane ja väike ....hmm ...pigem rootslane.
Sakslane ja sakslane – idapoolsest Saksa osast. Mõlemad bioloogid. Kavatsevad vististi jäädagi Soome. Olevat inimlikumad tingimused teaduse tegemiseks ja elamiseks...
Ei see teadlase elu ole kerge...
Geoffrey ja tema naine – inglane ja rootslane. Geoffrey sündis ja kasvas hoopis Aafrikas, on malaariat ka põdenud...
Geoffrey ja tema naine – inglane ja rootslane. Geoffrey sündis ja kasvas hoopis Aafrikas, on malaariat ka põdenud...
Matkakohaks: Ruissalo
Palju ei kommenteeri, aga ilus oli. Üle mitme kevade, mis kuidagi ainult kas haigla, kodu, või bussi / rongi aknast vaadates mööda on läinud, olen saanud lõpuks jälle seda oma käega katsuda ja vaadata ja nuusutada. Ma ei uskunud, aga nii see on - mõneks asjaks siin tõepoolest on aega rohkem....ka kevadeks. Ja linnud akna taga muudkui laulavad ja laulavad...
Mõned pildid Ruissalost . Sellest metsatukast, kus ka mõned kivid paistavad, olevat I ms paiku venelased Briti laevastikku passinud, vist olnd seal mingi lahing ka. Suvemajakesed mõnevõrra hilisemast ajast või kes teab, on kah kenakesed, puust ja nikerdustega.
Killukesi siinsest kevadest.
Kasulaps all paremal nurgas. Nägin kurja vaeva teda pardimamma juurde tagasi toimetamisel, enne, kui mamma ta pärast korralikku pardipeksu omaks võttis. Karm ikka see loomariik.
22.05.07
Hirmus pikaks venib see kirja kirjumine. Peaksin vist vähem kribama, kes ikka viitsib nii palju lugeda. Ütleks küll veel paar sõna, nt, et maja taga hulgub jänes ringi – hulkuvaid koeri-kasse näinud ei ole, aga jäneseid küll. Ja et all teadete tahvlil on külmkapi hind kukkunud 40 Eurolt 0 Euroni – kas soovib keegi?
· Vanamuusikud – kuulasin teie kontserdi ära – ja sundisin mõnda teist ka kuulama – ilus oli.
· Tundke endid ikka väga tervitatuna mu poolt ja kui mahti, andke oma tegemistest, mõtlemistest ja muust eluolust teada.
Lõpusooviks :
Ärge looderdage liialt !
Ärge head elu maha prassige!
Et kuri laiskus teid ei neelaks !
Pildid on vist mingite kunstitudengite poolt joonistatud ühe jõeäärse suure kiviaia seinal.
Mari-Liis,
No comments:
Post a Comment