Moi, moi
„Ma ei usu, et Sa saaksid just pika kirja,
sest olen laisk – eriti siin, aga
viimati on see ju ükskõik, sest,
mis võib olla sellel inimesel öelda huvitavat,
kes iseendki ei huvita enam,
kellel on igav kui ta on üksi”
U.Masing „Uskuda, elada”
Kõikidele emadele ilusat emadepäeva!
Kuis küll mul õnnestus teile oma eelmises kirjas nii õnnetu mulje jätta, et isegi mu ema helistas mulle ja lohutas mind. Ju siis oli meel tol hetkel nii kurvake, et nakatas teisigi, ent ole ju selle meelega ka juba nii, et ebastabiilsemat asja kui tuju ei ole ja tunded on selles järjestuses teisel kohal.
Täna on siis mu võõrsiloleku nädalate teine vaikne laupäv, mis algas nii päikseliselt, nii päikseliselt. Olin nõuks võtnud oma puhkamisele ja õppimisele pühendunud vannet veidi rikkuda ja haiglasse minna, et seal magnettomograafia osakonnas ringi vaadata, kuid ei läinud kõik nii, nagu oleks ilusti tahtnud, sest pääuks oli lukus ja esmaabi ust mul otsima minna polnud tahtmist – eks olen endiselt veidi arglik ja küsimustele, kes oled ja kuhu minna tahad, ei taha vastata. Võtsin seda siis nagu saatuse tahet ja jalutasin raamatukogu poole tigunetti.
Turu A-sairaala,
Millele lisaks on seal veel U ja T haigla ja veel
mitmeid, mida ma veel hetkel ei tea, ent milledest linn kubiseb.
Samas pole aga Turu oluliselt suurem kui Tartu. Loogika ütleb, et soomlased on järelikult haigemad, või on eestlase kodu ühtlasi ka ta haigemaja.
Millegipärast on nii ja nõnda üsna sageli, et kui oled võtnud nõuks tublisti õppida ja korraga veel kahte asja, siis kohe mitte ei tule kumbki välja. Nii ma siis kojujõudes olin sunnitud peale paaritunnilist raamatujõllitamist käsile võtma hoopis aknapesu, sest nõnda tihti raamatust pilku aknale heites, tundus, et kohe ei näegi läbi.
Ja teine asi, mille üle ma hetkel pead murran, on, et miks nädalavahetuseti näljatunne kahekordistub, et kohe ei saa ilma külmkapivahet käimata ja nii iga tund. Või siis pidev teetahe. Naabrid vist juba tunnevadki mind selle järgi, et ma iga kahe tunni järel käin köögis oma kopsikuga vett keetmas. Et seda „teekäigu” arvu vähendada, võtsin nõuks osta väikese kohvikeetja, mida ma eelmisel nädalal siinses kaubamajas olin silmanud. See oli mu laupäevase pikema jalutuskäigu elik „veenitromboosiprofülaktika” motivatsiooniks...
Ent ka sellele ettevõtmisele sai kulminatsiooniks see, et kui ma kõneall olevat kannu uuesti siit ja sealt vaatasin ja hinnaks 14.90 EURi oma mälusopis olnud 13 EUR-i asemel leidsin, tegin otsuse, et kõnnin niisama köögivahet edasi, sest 1.90 vahega aju ei tahtnud kuidagi adapteeruda. Ka kerkis mu ette veel otsust soosiv valusvärske meenutus mu saabumisest Soome, kus ma veremaitse suus oma suurt kohvrit Helsingis mäest üles sikutasin ja mõtlesin, et ei enam eal.
Vot siis nii hetkeks. Nädalasündmuste ülesmärkimiseks jätan pühapäeva – et oleks põhjust mitte õppida. Aga nüüd ma just proovingi sedasama teha. Moi, moi!
Laupäev, 12. mai 2007. a.
Turus, asukoht endine.
Nii, peale hommikust kiirputru, kohvi ja meesaia on kohe hirmsasti hää olla. Ainult raske on nädalavahetuseti õigel ajal üles saada – nimetan õigeks ajaks enne üheksat, parem veel kui kaheksa see oleks. Ma ikka vananedes olen hakanud leidma, et see ühiskonna poolt pealesurutud varajane ärkamine pole mitte kiuslike unetute seadusetekitajate leiutis vaid on kasulik kõigile, ka neile, kes sellest aru ei saa, et vastasel korral magataks elu lihtsalt maha. Raske on see kuni harjumuseni ja enne pensioniiga see vast ikka tekib, sest vananedes nagunii unevajadus väheneb.
Siin hakavad tööpäevad pool kaheksa. Vana harjumus enne 12 mitte magama minna tekitab mulle seejuures 6.15 erilist raskust üles tõusta. Ja nüüd aus olla, siis tavaliselt näitab haiglaseinal kell 7.45 kui ma sisse astun. Aga soomlane on ka inimene, eriti arst ja resident - olen peaaegu alati esimeste killas ja seega jääb mul tervelt 15 min aega enne kui kogu kamp kella 8-ks kohale tilgub.
Mulle siinne õpetuslik süsteem väga meeldib. Kolmel nädalapäeval hommikuti on seminarid. Esmaspäeviti suur ca tunni ajane loeng, kolmapäeval haigusjuht ja reedel residentide omavaheline õpetuslik osa, kus ühte raamatut järjepidevalt läbi võetakse. Häda olevat ainult selles, et paljud residendid ei saa osa võtta, kuna on oma kohustustega muude erialaste hommikuarutelude juures hõivatud.
Hetkel olen siin nn A-röntgenis, mis on suur kompleks ja kuhu tuleb kokku ka kõik erakorraline. Siin on selline suur telekaga ootesaal, kuhu ladustatakse ka voodihageid - vahel on siin lausa kuus või enam raami ukse taga ootel. Ükskord oli ühel kompuutertomograafia ukse taga oleval raamiga patsiendil lina näo peale tõmmatud – mõtlesin, et huvitav, kas enne või pärast uuringut. Kunagi, enne radioloogia sisseastumiseksamit, saatis üks kursaõde sõnumi: „surm algab röntgenis”
Olen end sappa võtnud ühele muskuloskeletaalradioloogile – Timmo Mattila vist ta nimi. Jubetark mees on, no kohe kõike teab, või vähemalt võtab õige raamatu ja avab õige koha, kust küsimusele ka õige vastuse leiab. Üks tore pruunisilmne residendipoiss, kelle ema hambaarst on ja kellel ainult kolm auku hammastes 36 eluaasta jooksul olnud on, teadis rääkida, et Timmo olevat kogu selle suure raamaturiiulitäie raamatuid, mis seal väikeses vastamisruumis on, läbi lugenud. Müts maha. Imelikul kombel on siin residendid kõik palju vanemad. Enne 40 vist õigeks subspetsialiseerunud radioloogiks ei saa. Samas hakkavad nad kohe varakult tööga pihta, alguses väiksemates haiglates ja siis suuremates ülikooli haiglates, et osata kohe ka üksi valvata. Sellist popuamist nagu Eestis, ei ole ja konverentsidel käiakse vist ka vähem.
Ja siis kohtasin üht ameeriklasest professorit (neid on siin radioloogias rohkem kui üks), kes residendipõlvest peale Soomes elab, soomlannaga abielus on ja nüüd juba vana mees. Lahke, aga jube jutukas onu. Peale viieminutilist tutvust sain juba ülevaate kogu radioloogia osakonna ja ülikooli vahelistest probleemidest ja kuidas ikka asjad ei peaks olema ja et midagi peaks tegema jne... Ühesõnaga olen asjadega siin nüüd hästi kursis, enamgi veel – sain teada, et pronksõduri, keda üks osa venelastest kummardamas käib, modell on eestlane – kunagine olümpiavõitja Kristjan Palusalu, mida küll omalajal skulptor eitas (professori arvates siberihirmu tõttu), kuna sõjas tahtis Palusalu üle piiri Soome pageda ja sellist riigireetjat ei saanud ju ometi modelliks võtta... aga üks ühele nägevat nad välja küll. Ja imestas vana mees väga selle üle, et mina seda ei teadnud. Kas teie teadsite? Eile poe poole kõmpides tuli ta millegipärast mu mõttesse ja kui ma teda minuti pärast ka tänaval kohtasin, siis tekkis kange kahtlus selles, et telepaatia on ikkagi olemas, aga esineb ta ainult nö puhtal kujul – minu tahtlik mõtlemine teie peale ei too teid kahjuks ühtegi siia...muig.
Natuke ka eelmisest nädalast - võib öelda, et oli täitsa tore. Suuresti muidugi ka tänu Ristele, kallile kursaõele, kes ikka tööpäeva lõppedes ta siit läbi astus ja nii said kõik hetkel olevad olulised kultuurilis-poliitilis-meditsiinilised asjad läbi arutatud.
Ka sai kohalikus Rock cafe nimelises kohvikus treffungil käidud teiste välismaa naistega – kahe sakslase ja ühe ameeriklasega. Saksased olid mõlemad bioloogid. Üks tuli siia oma mehe järel, teisele tuli mees järele. Ameeriklane oli pimeda armumise valgusel soomlasega abiellunud, teadmata, kuhu hiljem elama satub. Kõik olid väheke õnnetud nii kliima kui soomlaste soomlaslikkuse üle. „ See mets ei ole mets ja see kevad ei ole kevad ja need inimesed on nii tuimad... räägiks nad vähemalt ilmastki!”. Rüüpasin 1.80 eurist teed, millele vast hinnakompensatsiooniks ka mett kõrvale anti, ja tundsin end veidi paremini... minu jaoks ei olnud see differents nii suur ja soomlased ka enam vähem nagu...sugulased...kuigi vast ihu igatseks sooja päikesepaistet vihmase ja tuulise ilma asemel ning silmgi vast puhkaks enam õitsvatel kirsipuudel ja haljendavatel oliivisaludel...
Aga nüüd viib kohevarsti mu tee:
Teerada ülikooli juurest Toomkirikusse 
Eile oli tunne, et kevad on jõudnud Turusse
Sain juba kutse hakata ka laulmas käima. Näis, kui kaua läheb, kui suudan igale nädalapäevale küllaldaselt tegevust leida, et otsida uut kohta õppimiseks J .
Veel üks sarnasus Tartuga – Emajõgi ja Aurajoki näevad ühtemoodi pruunid mõlemad välja. Aurajoki on ainult suurem ja laiem ja seal on laevad ka peal. Sildu on Turus tublisti rohkem ja jõe ääres piirdeid ei ole – kui tahad võid niisama vette hüpata või kogemata kukkuda
Panen siia mõned pildid veel eelmisest laupäevast. Huvitav, miks ma selle peale ennem ei tulnud, et kirja võib ka nii saata. Unustasin muidugi fotoka laadimisjuhtme maha, kuid avastasin peagi, et mu kõlarite juhe võib selleks samahästi sobida, ainult seda tuleb tugevamini sisse lüakata ja näpuga kinni hoida, siis töötab. Vabandan, et need nii väikesed on, kuid suuremad teeksid kirja väga suureks ja ma ei ole kindel, et see siis läbi läheb.
pilte näeb:
http://www.helari.net/ml/thumbnails.php?album=101
Turu linnus – käisin ümber ja vaatasin kaugemalt, esialgu veel sisse ei läinud. Püüdsin veel sealt lähistelt omameelest tasuta wifit püüda, aga tulutult – ennem saab kõike muud – kasvõi oravaid. Nii ma olen netita ja nüüd juba harjun sellega ja kuidagi hea on kohe J
Isiklikke ütlemisi:
- Ema – hääd emadepäeva sulle! Kalli ka! Ainult, et lilledeta jääd.... Ära mu pärast väga muretse, saan siin ilusti hakkama ja kõik on tore. Papsile ka suured tervitused ja vennakestele!
- Kõik teised emad – olge tervitatud emadepäeva puhul!
- Silver – kanna hoolt, et vanemad ikka kirja kätte saaksid.
- Helina – kas see tähendas: hobune, kes kaotas oma prillid? Oled sa mu postkasti piilunud? Kuis muidu elu?
- Kai – aitäh nii pika ja ilusa kirja eest. Kohe hea oli lugeda. Ilusat emadepäeva teile kõigile sinna! Ja sellest hõrgutistelauast tahasin ka väga osa võtta, kui vaid võimalik oleks J Tulen kindlasti külla, kui tagasi olen. Mõtlesin isegi, et päris tööle hakates peaksin töögraafiku kuidagi nii sättima, et 3 nädalat tööl ja üks vaba – muidu kõik head asjad jäävadki tegemata. Jah, mõtlen ka tihti Sveitsi peale siin, isegi pisiasjad tulevad millegipärast meelde – seda, kuidas me Urdorfis poodi otsisime ja ma tagasiteel kinganinaga pikalt ühte kivi veeretasin, kuni see meie ühika lähedal kanalisatsiooniauku kukkus...
- Vanamuusikud – kuidas emadepäeva esinemine läks? Maili, kuidas simblimäng edeneb? Kas sellest ka mingi salvestus jääb?
- Riina – tahtsin öelda, et kõik on ok. Vahel aitab asjade väljaütlemsestki, et asjad lahenduse leiaksid.
- Õeksed – ikka mõelge mu peale.
- Mati – ega sa harmonicuga vaadanud – see jätab sellise mulje nagu oleks kivid igal pool. Tavaliselt ei ole nii palju kive...muig. Tervita Darjat ja Denissi. Kas Darja meili tead?
- Galja – loodan, et saad ka mu maili kätte. Mul on kahju, et ei jõudnud enne lahkumist su poolt läbi tulla. Tervita ka Avot.
- Kõik teised väga austatud, meelespeetud ja toredad - tundke end samuti väga tervitatud mu poolt J. Ootan endiselt uudiseid teilt!
Ja lõpetuseks üks lõik kunagisest kohustuslikus korras päheõpitud kellegi Tatanja või Natasha kirjast raamatust „ ei mäleta täpselt aga võibla meie aja kangelane” : „Ma teile kirjutan, mis enam, tõepoolest, kas ei tundu siin kõik ülearusena, mis eales juurde lisaksin....”
Pühapäeva pärastlõuna Turus
Kell on peaaegu pool kaks
Maikuu teine pühapäev
Aastal 2007 AD
Viimaseid üliõpilasaegu nautiv ja sisemise laiskusega võitlev,
Student forever
Mari-Liis.
No comments:
Post a Comment