Tere-tere
25.05.07
Tõesti, tõesti, kisub suve poole. Lausa uskumatu, et korraga võis see koht nii soojaks minna, et isegi õunapuud puhkesid õitsema....
ÖÖ on juba käes, aga und ei kuskil...lihtsalt pole.
Ei ole meri mind muusikast lahutanud, lausa rohkem on seda siin või sattusin lihtsalt õigel ajal õigesse kohta. Ja just seda, mida vajan – vana head mediveaaliJ. Käisin just ühel kenakesel ööpoolsel kontserdil „Vox Silentii” kuulamas ( www.voxsilentii.fi ). Väike Toomkiriku koopia - Katariina kirik, samuti mitte kaugel mu väikesest hallist tornist, sai kahe naise laulu otsast otsani täis ja mina jõudsin samal ajal kõik oma päevased muremõtted pääst läbi ja välja lasta ja nüüd on kohe teine olek, parem. Turus on alanud kirikupäevad. Olen mõnevõrra üllatunud, et siin nii palju sellist keskaegset muusikat leian. Ka selles rahvusvahelises koguduses, kus käin, lauldakse meditatsiooniks gregoriaani stiilis laule....ja väga hästi lauldakse. Kord küsisin, et millest selline valik, sain vastuseks, et kuna inimestel nii erinevad maitsed on, siis see on hea kõigile sobiv kesktee.
Maakivist Püha Katariina kirik, pärit u 13.sajandist. Pisike, aga jubearmas ja hästi hea akustikaga.
Sellist valget Eestipärast luteri-kirikut pole veel kohanud.
Veel paar pilti. Millegipärast on mõlemas kirikus, kus käinud olen, ühes nurgas ikka ka oma väike purjekas üles riputatud. Selle tähendustma ei tea – vist mingi põhjamaa värk. Toomkirikus on ühes kabelis lausa ka paat – see vast rohkem lastele müramiseks.
Kirikurahvast tundub ka mõnevõrra rohkem olevat. Nädalavahetusel – kirikupäevadel – oli terve kesklinn sagimist täis ja kiriku ette platsile oli suur lava üles pandud koos suure ekraaniga ja hulganisti pinke, mis andunud kuulajaid täis.
Nüüd õhtul kirikust oma hallile hiiretornile lähenedes kuulsin aga siskest põrgumüra, nagu oleks kedagi trummi saatel nüpeldatud ja nüpeldatav karjus nii, et nagu enam ise ka aru ei saaks, mille pärast õieti karjubki – tavaline laupäeva õhtune ühikapidu kusabil all baaris. Sellega sain vast ühe seletuse sellele, kust see salapärane kole muusika pärineb. Hea, et ma esimesel korrusel ei ela.
Täna oli kuidagi raske päev. Mitte töö pärast, aga ikka selle lakkamatu uudistevoolu pärast, mis mind ikka oma kütkes hoiab ja millega ma oma kirgi kütan. Putin peab eestlasi reeturiteks, kuna eestlased vene polgu, kus tema isagi oli, sakslastele välja andsid ja pre-putin pidi silmini sohus vees end varjama. Igal eestlasel on omakorda jälle vähemalt üks esivanem, kes sõja ajal vene sõjaväe tõttu kannatas ja siis veel vangilaagrid ja Siber – igaüks nõuab oma õiglust ja oma kohut ja kindlasti igaühel ka omas osas õigus on. Ent vägivald sünnitab vägivalda ja õiget õigust ses asjas ei olegi, kuigi kipun ikka arvama, et väikerahvastele tehakse liiga ja see on suurrahvaste „õigus”. Ja siis veel selle mingi Ameerika „teadlase” astikkel kusagil aasia suures ajalehes, kus too peab NATO-le igavesti rumalaks sammuks seda, et too Balti riigid alliansi võttis ja nüüd võib selliste tühiste mõttetute väikeriikide pärast selline tüliõun tekkida, mida pole vaja, ja mõttetu on kaitsta sõja puhkemisel selliseid väikeriike nagu meie. Kurvaks ja kurjaks teeb. Maailma mastaabis pole me mitte keegi, isegi, kui me seda vahel ise väga arvame. Mass ja relvastus aga maksavad – nagu alati. Ja võitjad kirjutavad ajalugu...
...ärgu te süda ehmugu ega mingu araks...
Ainus tõeliselt kole asi, mida Turu linnas kohanud olen – haleroosa sini-punnsilmne sigapart. Selle kõrval näeb Miki-Hiir lausa kaunitar välja. Aga eks keskmiselt ilusatel asjadel peab ikka mingi kole mõõdupuu olema, mille taustal teised paremad välja näeksid. Huvitav, mis see Tartus on – uus kaubamaja või tigutorn?
Teine asi, mille peale kurjaks sain, on Hansapank. No röövlid sellised. Teadmatus teeb taltsaks ja tasaseks, kui aga eile teada sain, et siinses Nordea pangas on kõik maksed tasuta, sealhulgas ka rahvusvahelised EU-sisesed maksed, siis muutusin jälle pahaseks. Hansapank on mult „röövinud” ühe rahvusvahelise ülekandega, millega siinset üüri maksan, 360 krooni ülekande pealt. Ja teha tuleb mul neid kokku kolm. Samuti on ju pangas iga Eestisisene makse tasuline. Eestlane pole ju nii rikas, aga koorida annab ikka. Nagu mõisnikud. Pähh. Tagasi tulen, lükkan kõik oma rahanatukese mujale.
Pidu all pole veel läbi saanud.... Katsun veidi midagi hääd lugeda, ja, kui nad ei lõpeta, tuleb mul leppida jällega pahameelega uinumisega, kus tahaks ka kedagisi nüpeldada, et nad vait jääksid. Samas on see ju ühikas ja mis ma „vanainimene” ikka virisen.
....head ööd....
Ainus tõeliselt kole asi, mida Turu linnas kohanud olen – haleroosa sini-punnsilmne sigapart. Selle kõrval näeb Miki-Hiir lausa kaunitar välja. Aga eks keskmiselt ilusatel asjadel peab ikka mingi kole mõõdupuu olema, mille taustal teised paremad välja näeksid. Huvitav, mis see Tartus on – uus kaubamaja või tigutorn?
28.05.07
Esmaspäeva öö. Väljas pole veel päris pimedaks läinud, aga kohevarsti on uus päev käes. No ma ei saa aru, mis sel kellegil on sisse läinud, et t peab niiviisi öösel trumme taguma.... küllap on seal all jälle mingi pidu.....esmaspäeva öösel! Lõpuks ometi on suvi siin. Aga mitte selline, et oleks selline hea ja paras, vaid ikka äärmusesse – palav ja lämbe ja õhku ei ole.
Täna alustsin uues kohas – nukleaarmeditsiiniga. Siin on see üldradioloogiast eraldatud ja paikneb struktuuriliselt hoopiski kliinilise füsioloogia all. Inimesed on nii viisakad ja sõbralikud, et võtab kohe kohmetuks. Oli mingi koosolek ja kõik märkasid, et ma mingi uustulnuk olen ja tulid järgepidi, kõik noorest hallipäiseni, endid mulle kättpidi tutvustama. Mina ketrasin ikka sedasamast linti, mis ma vist juba viiekümnele inimesele olen rääkinud, et olen resident Virosta ja teen siin seda ja toda ja et siin on väga tore ja rahulik olla ja üleüldse on kõik ihana, hauska, mukava.
Täna viisin sekretarile oma vastse uue isikukoodi, pangakonto ja maksuameti tõendi, millede hankimisega ma terve eelmise nädala tegelesin. Nii tore vana sekretaritädi on siin, selline malbe ja abivalmis. Mainis siis teine mulle ka, et ülemus tahtvat mind ikka tööle, kui ma lõpuks soome keele selgeks saan. Olin juba õpiku kõrvale visanud ja mõelnud, et ajan selle aja niisama inglise keelega läbi, aga nüüd tuleb vist ikka edasi õppida. Ei tea, mis või kuidas oleks õige teha. Eestist on raske ära tulla, süda hoiab ikkagi sinnapoole. Samas õpiks siin ühte teist isegi rohkem. No öelge, mis ja kuidas oleks õige? Liiga palju valikuid teeb elu raskeks. Kui antaks valida ainult ühe asja vahel, siis ei peaks palju pead vaevama, aga millegipärast on see peavaevamine üks inimelutegevuse suur osa peale söömise ja hingamise ja niikui tundubki, et elu on veidi lihtsamaks läind, tuleb kohe uus peavaevamine jälle lagedale ja nii edasi.
Mis siis veel.... kõrvetasin eile oma ainsama kohvikann-poti kõige supiga korralikult põhja. Ära ka teist visata ei saanud, kole kahju oleks supist, teest ja kohvist loobuda. Nühkisin siis sentimeetrist süsikihti lusikaga nii mis jõudsin ja sain vastuvõetava tulemuse – põhi on endiselt must, aga see eest sile ja kohvik kõrbemaiku man ei ole.
Nojah, head ööd siis jällegi....
29.05.07
Mul ööbik laulab akna taga
Ehk küsid, miks ma veel ei maga xxx
On möödas päev ja käes uus öö xx xx
Ja homme töö ja töö ja töö xx xx
Ei saa ma, jah, ei saa ma xxx
Veel unerüppe vajuda
On palju mõtteid
Mõelda vaja
Kuid ööbik laulab akna taga.
31.05.07
Vot siis nii. Hakkan selle järjekordse kirjaga otsi kokku tõmbama. Ei usu, et enam nii pikalt kirjutan, sest järele ongi jäänud vaid mõned nädalad ja siis olen jälle kodus ja elan oma tavapärases saginas, mõtlen tavapäraseid mõtteid, mis enamasti jäävad välja ütlemata ja veel enam kirja panemata. Sirvides U.Masingu kirju, tekib küsimus, et huvitav, kas tänapäevasest kirjavahetusest jääb ka mõni jälg järgmise põlvkonna lugejatele. Võibolla mitte, sest e-mailid on pinnapealsemad ja maailm on internetiseerumise tõttu muutunud liiga väikeseks, et keegi viitsiksi süveneda – kõik, ka sõbrad, on liiga kergesti kättesaadavad. Ega ma vast isegi viitsiks kirjutada, kui mul internet siin olemas oleks, aga ei ole. Inimene minu sees ent tahab ikka suhelda ja nii siis olengi sunnitud pöörduma vanade heade meetodite poole – mõtlema ja kirjutama, ehkki paberiks on arvuti ekraan. Mõneti on mul isegi hea meel, et internett pole - selline vabam tunne on ja aega ka näib veidi rohkem olevat – või on see lihtsalt Soome iseärasus.
Nii mõnelgi korral mõtlen, et see oli ikka nii hea otsus siia tulla ja võtta see aeg maha ja lihtsalt olla omaette. Mulle tuleb meelde T Lehtsaare ühest jutlusest tõik, kus ta rääkis oma „reisimise teooriast”, mis seisnes selles, et oluline ei ole mitte niivõrd uusi kohti näha, vaid tagasi tulles tavapärast elu uue nurga alt vaadata. Huvitav, millise kandi pealt mina vaatama hakkan? Eks iga kogemus rikastab. Samas on see aeg olnud aga liiga lühike, et midagi väga muutuks – isegi soome keelt jääb üsnagi kättesaamatuks veel – ei ole seda keeleandi lihtsalt. Kindlasti suhtun nüüd soomlastesse paremini, ehkki väike eestlaslik uhkusepunn püsib mus ikka. Pigem on see ikka väiklus, mis muud.
Kõike head siis, sõbrad, ja aitäh, kui viitsisite lugeda. Ikka endiselt kutsun külla, kui mahti ja tahtmist on.
Moi, moi.
Mari-Liis
No comments:
Post a Comment